Kuni märtsini 2014 olid kõik Euroopa riigid, sh Venemaa, partnerid. Märtsist 2014 on Venemaa Euroopa Liidu ja NATO strateegiline vaenlane. Tänane Venemaa sõdib Ukrainaga, ähvardab avalikult Poolat ning Balti riike, korraldades suuremastaabilisi sõjaväeõppusi, muu hulgas piirialadel ja Kaliningradi oblastis. Venemaa on loonud pealetungiplatsdarmid Kaliningradis ja Krimmis, rikub pidevalt Balti ja Skandinaavia õhu- ja merepiire, on käivitanud tohutu armee moderniseerimisprogrammi aastaks 2020.

Kõik eespool nimetatu kuulub suureks sõjaks valmistumise alla. Kui me elasime Nõukogude Liidus, siis loeti nii koolis kui ka ülikoolis ilmtingimata raamatuid Suure Isamaasõja ajaloost, mida Nõukogude Liidus anti välja kümneid tuhandeid.

Kõigis oli peatükk Saksamaa Nõukogude Liidu vastase agressiooni ettevalmistamisest, kuidas Saksa lennukid tungisid juba kuid enne 22. juunit Nõukogude õhuruumi ning panid toime provokatsioone.

Ja 22. juunil tungitigi Nõukogude Liidule kallale. Niisiis, kui mõelda, et peale Ukraina Venemaa kellegagi sõjaks ei valmistu, siis on täiesti arusaamatu, miks ta teistel piiridel provokatsioone korraldab. Silmas pidades Venemaa sõjalisi eesmärke Ukrainas on see kasutu.

Kui ülesanne on hõivata kõigest Ukraina, siis tuleks teiste riikide suhtes ajada rahumeelset poliitikat, et isoleerida Ukraina ülejäänud Euroopast ning mitte ühendada NATO riike Venemaa vastu.