Sõjalood, tsenseerimata

Sõjakolletes käinud sõduritega vesteldes saad aru, kui teistsugune on maailm, kus elavad nemad ja kus elame meie.

Afganistanis missioonil käinud mees lahkus hiljuti elust. Ta kannatas posttraumaatilise stressi all. Tema nimega otsingumootorit käivitades jääb ometigi mulje, et ta justkui tuli kriisist välja. Osales kolm aastat tagasi veteranide rattaretkel Saksamaal, andis rahustavaid kommentaare. Aga ega inimese sisse näe. Ja üldse, inimesed on väga erinevad.

Aastaid tagasi sain õppusel kokku sõjaväelasega, kes ei suutnud kuidagi ära oodata järgmist minekut Afganistani. Mees oli väikest viisi kirjanik (seetõttu me üldse sellest kõigest rääkima sattusimegi, oli selline kollegiaalne jutt). “Missil” olnud vaba aja sisustamiseks vaid kaks võimalust: lugeda raamatuid või siis neid ise kirjutada. Helmand pidi maru hea ja rahulik paik olema, sest… seal ei ole kogu seda tsiviileluga kaasnevat närvidesaagimist.

Sõja ning tsiviilelu vastuolust andis aimu vestlus ühe naisega (miskitmoodi asjatundjaga), kes kähvas vihaselt, et missioonidel käivad tüübid on sotsiaalsed infantiilid, kes ei suuda osaleda lastevanemate koosolekul ega suhelda majavalitsusega, üldse teha asju, millest tsiviilelu koosneb, ja nii nad põgenevadki sõjakolletesse. Mökud sellised.