Susann Kivi: Sina ei pea mitte uskuma, et sa oled midagi enamat kui meie
Hippokrates, 5. saj e.m.a elanud arst, kõneles keskkonna tugevast mõjust psüühikale: ta väitis, et
külm kliima põhjustab hüsteeriat, aastaaegade vahetumine teeb inimesed sõjakaks, virgemaks,
ent ühetaoline kliima laisaks. Teisisõnu: põhjas ollakse sõjakad – isegi hüsteerilised, ent sooja ilma nautijad on laisad.
Kliima mõjust rassierinevustele rääkis ka rassi termini (pr race ‘tõug’) kasutusele võtnud 18. sajandi prantsuse loodusteadlane Buffon, kes ei kahelnud kunagi valge rassi paremuses: “Kliima on kõige mõõdukam 40. ja 50. laiuskraadi vahel ning seal sirguvad ka kõige tublimad ja ilusamad inimesed. Inimeste eheda ja õige nahavärvi ning erinevate ilu astmete määratlemisel tuleks silmas pidada nimelt seda kliimavööndit.”
Ilmastiku mõjust rassidele kõneles ka 18. sajandi saksa loodusteadlane Blumenbach. Ta pakkus välja – sarnaselt piibli liigitusega – kolm põhirassi: mongoolia, kaukaasia ja etioopia ning lisas segarassidena veel ameerika ja malai rassi. Enese liigituse järgi lõi ta ka ilu mõõdupuu: Kaukaasia piirkonna inimesed jäid selle tippu, aafriklased aga mõõdupuu teise otsa.
Nõnda kujunes 19. sajandil bioloogilisest determinismist (mis ütleb, et olulisimad omadused, nagu ka nahavärv, on inimesele geenidega kaasa antud) sotsiaalne relv, millega sai edukalt võidelda “oma õiguste” eest ühiskonnas. Rass sai külge bioloogilise lõplikkuse pitseri, mis ütles, kas kõlbad või ei kõlba.
Ehkki Blumenbach ei alavääristanud teisi rasse ei intellekti ega iseloomuomaduste poolest, kujunes tema esiletõstetud ilu kriteerium väga oluliseks aluseks hilisematele teaduslikele järeldustele ja sellest tulenevalt ka lääne ühiskonnas levinud ettekujutuste vormumisele stereotüüpideks.
Stereotüübid – ka rassilised – kehtivad, kui nähtavale antakse sisu enne, kui seda tegelikult nähakse. Niisiis võidakse mustanahalise pagulasega kokku puutudes tema iseloomustamiseks kasutada väljendeid, mis on juba enne siinses kultuurikeskkonnas sõnastatud.
Antipaatia baseerub tihtilugu poolikul üldistusel. See võib olla suunatud kogu grupi vastu või konkreetse indiviidi vastu, sest ta on grupi liige. Eelarvamusel on ühiskonnas kindel funktsioon:
see justkui parandab indiviidi positsiooni sotsiaalses süsteemis.
Mistahes süü on alati individuaalne. Nagu on individuaalsed ka mistahes soost, päritolu, religiooni või koduriigiga inimese süüteod, mille pärast on pidanud rassismi tundma juba siin viibivad pagulased ja kardetavasti peavad tulevikus tundma saabujad.
Oma rahvust, rassi, nahavärvi, sugu, keelt, päritolu ja usutunnistust teistest ülimuslikumaks
pidajatele võiks vastata taani-norra kirjaniku Aksel Sandemose "Jante seadusega": Sina ei pea mitte uskuma, et sa oled midagi enamat kui meie ning Sina ei pea mitte meie üle naerma.
