Tiit Kändler: Ebaõnnestumisele kulunud aeg on hästi kulutatud

“Kahju küll, aga mina ei taha mingeid seiklusi, tänan väga. Täna mitte. Head päeva! Aga palun tulge teed jooma, millal aga soovite! Kas või näiteks homme. Homme jah! Nägemiseni!” Nii ütles kääbik Bilbo ­Baggins võlur Gandalfile, kui too teda seiklusesse kutsus. Nii suhtume me ka seikluslikku, loe – loovasse õppimisse. Osa meist justkui tahaks seigelda nagu Bilbos voolanud Tookide veri, enamjagu meist aga tavaliselt seda ei söanda teha, nagu kohane põlistele ja endast lugupidavatele kääbikutele.

Loovaks nimetan ma mõtet ja tegevust, mis tekitab midagi uut ja tegeleb uuega. Loovus algab indiviidist. Loovus on seotud loovutamisega. See on teadmine ja ehitamine. Teadmise saamiseks tuleb loovutada paralleeltegevusi, ehitamine vajab püsivust. “Teoreetikul pole eelkõige vaja aju, vaid tagumikku,” armastas öelda mu toakaaslane, füüsik Enn Kundla.

Laps on loov iseenesest. Laps on teadlane iseenesest, kuna ta avastab ja loob ümbritsevat maailma. Lapsel on pliiats ja klotsid. Jälgin oma viieaastast sõpra, poisikest, kes ehitab köögipõrandal legoklotsidest maailma. Ta loobub kähku klotsialusest plaadist, lammutab seinad ja ehitab oma konstruktsiooni põrandale. Alusplaat kammitseb tema loovust. Majale on vaja nöörijuppe, traati, lusikat ja muud käepärast.