Diskreetne dadaist
Ma ei hakka teesklema erapooletut arvustust tantsuetendusele “Carmina Trash”, mida käisin 4. oktoobril Kirjanike Maja musta laega saalis vaatamas.
Mis objektiivsust saab mult oodata, kui ma armastan kunstnikku nimega Sveta Grigorjeva?!
Igatahes ma ei karda teda, nagu kõlas tema 2013. aasta luulekogumiku pealkirja kätketud küsimus või konstateering või siis probleemipüstitus – “kes kardab sveta grigorjevat”.
Ent järgides mängureegleid, püüdkem siinkohal teha objektiivse arvustuse nägu.
Esiteks, mis pälvis mu tähelepanu, oli etenduse pealkirja – “Carmina Trash” (ladina-inglise keeles umbes nagu “prügilaulud”) – kõrval ennekõike alguseks märgitud kellaaeg: 19:19.
Algusajaks küllaltki ebaharilik numbrikombinatsioon. Vana Kalle Blomkvisti fännina saan muidugi aru, et siia on peidetud vihje etenduse lahtimuukimiseks. Pähetulevatest oletustest tundub kaalukaimana võimalus, et seda tuleb vaadata aastanumbrina. Populaarse raadiorubriigi kombel minevikku meenutades, mis juhtus sel aastal.
Tartus asutati “Pallas” ja Tallinnas toimus esimene suur eesti kunstinäitus, kus läks konfliktiks tunnustatud kunstimeistrite Laikmaa, Triigi, Raua ning moodsamate pürgijate vahel, nagu Ado Vabbe.
Nooh… leige vist.
Sel aastal asutati Bauhaus. Piet Mondrian alustab neoplastilist maalimist. Suures maailmas oli dadaistlik kõrgaeg. Rühmituse juhtfiguure Francis Picabia lõi sel aastal dadaistliku teose nimetusega “1919”.
Nagu oleks juba soojem.
Marcel Duchamp ründas sel aastal taas kunsti alustalasid. Ta maalis Mona Lisa postkaardile vuntsid, pannes teosele nimeks “L.H.O.O.Q”, mis on sõnakõlamäng – tähtede hääldamisel prantsuse keele reeglite järgi tuleb välja lause “Elle a chaud au cul”, mis maakeeli tähendab “tal on kuum perse”.
Nii-nii…
Etendusel on proloog, kus Sveta tuleb publiku ette mõningate selgitustega. Avaldab kõigile kaastunnet, sest tõenäoliselt on saali tulnud friigid, kellel pole teha midagi targemat kui käia vaatamas tarbetuid mõttetusi. Hoiatab siis, et etenduse käigus võib näha paljastatud ihu. Keerab tagumiku publiku poole ja hakkab aeglaselt sukkpükse ja trussareid allapoole sikutama. Jäädes poolel teel pidama. Tegemist on kõigest publiku eelkarastamisega enne tegeliku aktsiooni algust. Oletagem, et see misanstseen vihjab 1919. aastal Duchampi tehtud huligaansusele. Elle a chaud au cul.
Jah. On tõesti.
Veel vihjab numbrikombinatsioon 1919 dadaistlikule ameerika kunstnikule ja luuletajale Elsa von Freytag-Loringhovenile, kes just sel aastal lõi Marcel Duchampi portree kõiksugu pudist, nagu purunenud veinipokaalid, suled, puuoksad, mingid raskesti määratletavad kõrred ja vidinad. Portree prügist. Trash.
Tõepoolest – Carmina Trash.
Sveta etenduse lõpus on lava kaetud prügiga. Kunst? Võib-olla on see vihje anekdootlikele juhtumitele, mil kunstigaleriide palgal olevad koristajatädid on viinud oma professionaalset kohust täites näitusesaalis eksponeeritud kunstiteoseid prügikasti. Nagu juhtus Damien Hirsti installatsiooniga 2001. aastal Londoni Eyestormi galeriis. Nagu juhtus 2011. aastal Dortmundis Martin Kippenbergeri skulptuuriga (teose turuväärtuseks muuseas oli 800 000 eurot) või nagu juhtus eelmisel aastal Itaalias Bari kunstimuuseumis. Koristajatädi kui tõeline kunstikriitik – seda nalja armastavad rääkida igasuguste postmodernismidega võitlevad mõtlejad. Esteet Linnar Priimägi näiteks.
Kirjanduslikust komponendist. “Carmina Trash” on allusioon keskaegsele luulekogumikule “Carmina Burana”. Vagabundlik luulekogumik, mis sisaldab ka kahte spirituaalset näitemängu. Luule ja näitemäng.
Ma ei väsi rõhutamast – Sveta on luuletav koreograaf. Või tantsiv poeet.
Kaks aastat tagasi Svetast Areenile kirjutades ja teda pinnides püüdsin ma aru saada, kui palju ja mil määral need eri inimesed – tantsija ning luuletaja – omavahel suhtlevad. Sveta sai must tookord lahti väitega, et ega nad eriti suhtle, püüavad rohkem nagu omaette olla.
Näib, et eraldatus on läbi saanud; poeet ja koreograaf said lõpuks kokku.
Millest Sveta dadaistlikud prügilaulud pajatavad, seda peab igaüks ise vaatama ja mõistatama. Ma ei julge kinnitada, et suutsin kõik läbi hammustada. Vihjeliselt olid laval Jaan Toomik, Edvard Munch, Andy Warhol, Tarantino filmidest tuttav munadega naine, kes transformeerus sõna “peace” sosistavaks Yoko Onoks(?), loeti ette Tiit Palu essee suitsetamisest ja teatrikunstist. Kulminatsiooniks oli tuha päheraputamine koos meeleheitliku patukahetusega tekitatud lavakahjude pärast, mis juhtuvadki siis, kui püünel ei mängita Arvo Pärti.
Sveta: “Kui ei mängi Pärt, oleme kõik armetud purkisittujad.”
Kas see võikski olla etenduse moto? Mu meelest küll.
PS Sveta, kui ma saali jõudsin ja nägin, kui hõredalt on paigutatud vaatajate toolid, tabas mind kuri kahtlus, et see pole niisama; siin on hoolitsetud selle eest, et performantsi teostaja pääseks publiku hulgas vabalt liikuma. Muidugi jälestan ka mina osalusteatrit, nii nagu enamik meie kaasmaalasi, miska ma võtsin tarvitusele ettevaatusabinõud – haarasin pastaka, avasin märkmiku, lükkasin prillid ninale ja vehkisin kogu sinu etenduse ajal märkmeid teha. You got the message. Sul oli kiusatus ABBA “Dancing Queeni” karaokenumbri ajal istuda minu sülle ja demonstreerida ka minu näitel, kuidas eestimaine publik kardab osalusetendusi, kuidas me kõik kangestume hirmust, nähes inimest lavalt lähenemas mikrofoniga, aga sa jätsid mu puutumata. Sest sa nägid, et ma töötan, et ma vehin kirjutada arvustust juba etenduse ajal.
Töötav inimene on meile, protestantlikust eetikast läbi imbunutele, püha.
Eks ma tegin märkmeid tegelikult ka; talletasin hetkeemotsioone ja uitmõtteid, aga põhiliselt oli see ikkagi selleks, et ennetada minu isiku tirimist sinu näitemängu. Sa arvestasid mu eraldumispüüdu.
Oled diskreetne dadaist. DD. Aitäh selle eest.
