03.07.2009, 00:00
1. juuli - uus jüripäev
1. juuli on omandanud korraga täiesti uue tähenduse – sellest
päevast astusid jõusse uuendatud töölepinguseadus,
tõusevad aktsiisid ja käibemaks, mille tulemusel kallinevad
omakorda toit, kütus, vesi; kodudes muutus kohustuslikuks suitsuanduri
omamine, mida päästeametnikud võivad kontrollima tulla.
Korraga on meie eludesse tunginud kohutavalt palju riiki – riik
võtab vastu, riik kehtestab, riik kontrollib. Liberaalsusest, ja
sellisest õhukesest riigist, mis ei tohiks ettevõtjat segada tema
tegemistes või mida saaks “vanni ära uputada”, pole
enam jälgegi.
Mis siin Eestist rääkida, kui isegi
suurriigid, mis varem globaalse majandusvabaduse lipukandjaks olid, on endale
nüüd riigi rahaga ostnud suurpanku ja autotööstusi, millega
nüüd kuidagi hakkama peavad saama. Korraga kontrollib riik taas
mängu, kuigi reeglid on keerulisemad kui kunagi varem ja kui Oskar Lutsu
kangelast Tõnissoni tsiteerida, siis ka “raha õieti
polegi”.
Riigi pealehüppamise põhjuseks
ettevõtlusele ja kodanikele on see, et kapitalistliku majanduse
“nähtamatu käsi”, mida esmakordselt ja nii tabavalt
kirjeldas Šoti majandusteadlane Adam Smith oma teoses “Rahvaste
rikkus”, ei saa millegipärast enam hakkama. Smith arvas, et just
nähtamatu käsi on see, mis paneb teineteisest väga kaugel
olevaid inimesi isikliku kasu saamise eesmärgil koostööd tegema.
Ja et pole mõtet kasvatada viinamarju Šotimaal, kui seal selleks
tingimusi ei ole, vaid teha seda näiteks Itaalias.
Eesti
rahvakalendris on kaks olulist tähtpäeva, mis on seotud
tööinimeste saatusega. Need on jüripäev 23. aprillil ja
mihklipäev 29. septembril. Veel 19. sajandil telliti endale teenijad ja
sulased sagedamini jüripäevast mihklipäevani ja selle
tõttu oli mihklipäeval kolimist küllaga.
Pärisorjuse päevil tähendas see, et kolisid need talupojad,
kellele mõis ütles koha üles.
Kuulsin lugu, kus
jaanilõkke ääres oli koos oma juhiga koos pidutsemas hulk
inimesi, kes olid juba uue töölepingu seaduse järgi märgi
külge saanud, kuid ise nad seda veel ei teadnud. Ja küllap oli
selliseid seltskondi Eestis veelgi.
Ajakirjanduses on uuest
töölepinguseadusest küll palju, kuid ühekülgselt
kirjutatud. Ikka sellest, kui kasulik on see tööandjale. Sellele
seadusele vastuseismise tõttu said valitsusest lahti sotsiaaldemokraadid
ja ametiühingute jõuliste protestide asemel nägime vana koera
jõuetut urisemist.
Kuid fakt jääb faktiks –
seadus on presidendi poolt välja kuulutatud ja sellega tuleb edasi elada.
Vihapidamine seda nagunii ei muuda. Tänane Ekspress õpetab, kuidas
töölepinguseadusest leida punkte, mida enda kasuks pöörata.
Neid polegi nii vähe.
Peame hakkama saama ja olema leidlikud.
See pole kerge, aga on võimalik. Sest kunagi pole nii, et kuidagi ei
saa. Ikka kuidagi saab! Just paindlikkus ja kohanemisvõime ongi minu
meelest just need omadused, mis on eestlastel läbi aastatuhandete
tänasesse päeva aidanud jõuda.