2007. aasta raamatute tipp-10
1. Tony Judt
“Pärast sõda.
Euroopa ajalugu 1945. aastast”
Tõlkinud Tõnis
Värnik. Varrak, 2007. 904 lk.
Hämmastava
haardeulatuse, aususe ja kompetentsiga kirjutatud monumentaalteos Euroopast
pärast Teist maailmasõda. Lisaks tasakaalukale analüüsile
pakub Judt uskumatuid fakte, mida seni pole piisavalt rõhutatud,
näiteks, et Hitleri ohvrite enamiku rahvuslikku kuuluvust polnud
sõjajärgsetel aastakümnetel kombeks nimetada.
Üks
raamatu põhiväiteid on, et liitlaste meelest oli parem, et Venemaa
domineerib Ida-Euroopas, kui et Saksamaa domineerib Lääne-Euroopas.
Autor paljastab ka palju segadust tekitanud kommunismi-tonti ja
lääne haritlaste proletariaadikummardamist.
2.
Johan Huizinga
“Keskaja sügis”
Tõlkinud
Mati Sirkel. Varrak, 2007. 400 lk.
Ühe
tänapäevase kultuuriloo alusepanija Johan Huizinga (1872–1945)
kuulsaim teos kirjeldab hilis-keskaega pigem pessimismi ja dekadentsi
tallermaana kui uuestisünni-ajana. Ometi käsitleb Huizinga keskaega
äärmiselt värvikalt ja empaatiliselt: lugeja ees rullub lahti
detailitihke ja nüansirohke pilt Burgundia peenest õukonnaelust,
flaami primitiivide kunstirevolutsioonist ja aumehelikust
rüütlikultuurist. Kohustuslik lektüür (kunsti)ajaloo
huvilisele.
3. Sergei Dovlatov
“Kohver”
Tõlkinud Jüri Ojamaa.
Tänapäev, 2007. 126 lk.
Sergei Dovlatov
“Leivatöö. Võõramaa naine”
Tõlkinud Jüri Ojamaa ja Mati Soomre. Hotger, 2007. 298
lk.
Iga Dovlatovi raamat on puhas lugemisnauding ja
sõõmuke nostalgiat, kuigi leidub neid, kes nimetaks tema teoseid
pigem memuaristikaks kui “sümbolit omavaks” ilukirjanduseks.
(Kaas)tundlik peategelane maadleb eksistentsiaalse kriisi, tsensuuri ja
nõukogude olmega, mis on tema külge klammerdunud ka pärast New
Yorki emigreerumist. Kohal on ka alkoholism ja koketeerivad
peroksiidblondid.
4. Aare Pilv
“Näoline”
Tuum, 2007. 110 lk.
Meister
kirjutab Prisma-marketist põnevamalt kui igava sulega sell Paapua
Uus-Guineast. Aare Pilv just selline meister ongi – tema looming on aga
niivõrd läbistatud isiklikest assotsiatsioonidest, et kas ta Paapua
Uus-Guinead kirjeldakski nõnda tundepeenelt kui Tallinna–Tartu
bussi või õhtupäikest oma raamaturiiulil.
Pilve
looming on meeleline mikstuur argivaatlusest ja huumorimeelsest
tähelepanuvõimest: “Tuli põletab ja saab
haiget”, “See pind on mu põhi”, “Kui
tõenäoline ma olen? Kui tõenäoline ma olen!” Ja
romantika pole kunagi odav ega liialdatud: “Aare ei tea veel seda, aga
nii näeb välja iha – jahedad rohelised öised puulehed
öölaternate valguses, vaikus.”
5. Tzvetan
Todorov
“Elu tules: Marina Tsvetajeva”
Tõlkinud
Mirjam Lepikult. Sinisukk, 2007. 584 lk.
Vene 20. sajandi
ühe olulisima luuletaja Marina Tsvetajeva erakordne siseelu ja teda
ümbritsenud hull sotsiaalne tegelikkus olid keerukalt läbi
põimunud. Bulgaaria päritolu kirjandusteadlane Todorov on
Tsvetajeva kirjadest ning dokumentidest loonud empaatilise, ja korrastava
käsitluse. Todorov leiab, et Tsvetajeva “oli üks neist
paljudest inimestest, kelle elu hävitas Venemaal ja Euroopas
käivitunud kommunistlik masinavärk” (lk 11). Kuid ta jätab
ka küsimärgi: “Kas see masin kannab kogu vastutust Marina
Tsvetajeva kaot
uste eest?” (lk 11).
6. Jaan Kaplinski
“Seesama jõgi”
Vagabund, 2007. 322 lk.
Seni peamiselt autobiograafiliste sugemetega proosat, luulet ja esseistikat
viljelenud klassiku esimene pärisromaan annab tundliku ülevaate
60ndate Tartust, keskse tegelase Õpetaja prototüüp on Uku
Masing – suurmees, kes võiks iseenesest anda ainest vähemalt
kümnele romaanile. Sisulises plaanis ühendab teos “realismi ja
müstikat, olustikku ja psühholoogiat, religiooni ja poliitikat,
irooniat ja suurt tunnet, metafüüsikat ja klatši”
(Märt Väljataga). Esimene 21. sajandil ilmunud eesti romaan, mis
võib saada klassikaks.
7. Solomon Volkov
“Peterburi kultuurilugu”
Tõlkinud Milvi Aasaru.
Ilo, 2007. 680 lk.
“Multikultuursest metropolist
kongikaaslaste vennaskonnaks – just nii saaks resümeerida Solomon
Volkovi “Peterburi kultuuriloost” kummitama jäävat
muljet. Autor on võtnud endale aukartustäratava ülesande
– tuua lugejani ülevaade Peterburi kultuuri loost selle
müstilise linna asutamisest Peeter I poolt, kui viimane ehitas tulevase
linna esimese maja, isikliku onni 1703. aastal, kuni perestroika ja
Jeltsini ajani välja. Puškinist Grebenštšikovini,
Ahmatovast Brodskini jne. Šostakovitš, Mandelštam,
Gumiljov – Venemaa vaimukultuuri eliit, kellest paljudest said
pärast 1917. aastat pagulased, märtrid, elavad laibad ning surnud
hinged.” (Jüri Kotšinev)
8. Richard Overy
“Diktaatorid. Hitleri Saksamaa ja Stalini Venemaa”
Tõlkinud Marek Laane. Varrak, 2007. 704 lk.
Kuigi vahel
võib tekkida tunne, et sedasorti kirjandusest hakkab juba üleliia
saama, kuulub see raamat nende hulka, mis ikka veel suudab kommunismi ja
natsismi teemal üllatada ja õpetada. “Huvitav on kogu aeg,
seda ma garanteerin” (Andrei Hvostov).
9. Pia
Mellody
“Kaassõltuvus”
Väike Vanker, 2007.
256 lk.
Vaieldamatult aasta parim psühholoogia-alane teos.
Terapeut Pia Mellody näitab kujukalt, et lapse väärkohtlemine ei
pruugi tähendada vaid seksuaalset ärakasutamist, vaid ka hoolimatust
ja empaatia puudumist. Argivägivald algab pisikestest detailidest,
näiteks kui väike poiss ei saa saabast jalga, ja isa teda seepeale
mõnitab, et “Mis mees sa ka selline oled, ei saa saabastki
jalga”. “Kohustuslik kirjandus nii neile, kes tunnevad end
kannatamas mõne lapsepõlvetrauma tagajärjel, kui ka
värsketele lapsevanematele, kel on veel kõik võimalused oma
lastest terve närvikavaga isiksused kasvatada.” (Tiina
Jõgeda)
10. Gabriel García Márquez
“Elada, et
sellest jutustada”
Tõlkinud Ruth
Lias. Eesti Raamat, 2007. 424 lk.
Lopsaka ja poeetilise
keelekasutusega, idüllimaigulised meenutused kolumbia geeniuse
lapsepõlvest. Olgugi, et raamat vahepeal peaaegu lämbub omaenda
detaililasu all, on see nauditav lugemine – ja nagu Márqueze
romaanideski, põimuvad fantaasia ja tegelikkus väga
omanäoliseks nõiasupiks. Eraldi tasub kiita Ruth Liase
suurepärast, vanamoodsas võtmes tõlget.