50 aastat akent maailmakirjandusse

Anu Saluäär töötab oomingu Raamatukogus toimetajana 1976. aastast. Kalev Kesküla kolm juubelipuhust küsimust Kalev Keskülalt.

Võitlused Loomingu Raamatukogu teatud numbrite ilmumise ümber on olnud legendaarsed. Missuguse numbri valmimine on pakkunud isiklikult sulle eriti teravaid elamusi?

Tsensuurivõitlused kuuluvad kaugesse ENSV aega ja neist võib lugeda LRi legendaarse toimetaja Lembe Hiedeli mälestustest äsja ilmunud 50 aasta bibliograafia (LR 2006, nr 37-40) lisas. Mäletan pahandusi Linnart Mälli tõlgitud budistlike põhitekstide avaldamise pärast, muidugi ka Jüri Ojamaa vallandamist 1983. aastal Peet Vallaku novellivalimiku pärast, sest seal kujutati ebasümpaatset enamlast. Viimane poliitilises mõttes põnev hetk oli 1989. aastal, kui avaldasime Václav Haveli "Keskendumisraskused": kui raamatut tõlgiti, oli Havel veel poliitvang, kui raamat ilmus, oli ta juba Tšehhi Vabariigi president. Aga juba alates 1986. aastast märkasime nõukogude tsensuuri järkjärgulist hääbumist ja kasutasime seda ära: tol ajal ilmus rida nii kirjanduslikult kui ka poliitiliselt tähtsaid vihikuid. Olime ise selle üle väga õnnelikud ja ka lugejad hindasid seda: noil aastail olid meie trükiarvud 30 000 kandis.

Kunagi oli Loomingu Raamatukogu au ja uhkus see, et tõlgiti otse haruldastest keeltest, näiteks Haljand Udam tõlkis nii hindi kui urdu keelest. Kas haruldastest keeltest tõlkijaid leidub tänagi? Või kas meil on neid enam üldse vaja, kui 85% tõlkeraamatuid tõlgitakse niikuinii inglise keelest?

LRi üks põhimõtteid on alati olnud võimalikult lai keeltevalik, et kirjanduspilt ei piirduks ainult inglise (või vene) keelest vahendatuga. LRis on igal aastal esindatud vähemalt kümmekond keelt, näiteks 2005. aastal kreeka, saksa, vene, taani, itaalia, hispaania, inglise, prantsuse, poola, islandi keel. Ja Eestis on tõesti jätkunud ka eksootilisemate keelte valdajaid. LRi truu abiline on prof. Kalle Kasemaa, kes järjekindlalt vahendab heebrea ja kreeka kirjandust. Mõne aasta eest lisandus esmakordne tõlge araabia keelest (Tayyib Salih, "Zaini pulmad", tlk Amar Annus) ja provansi keelest
(J. D'Arbaud "Vacaresi peletis", tlk Merike Riives). Mida rohkem keeli, seda uhkem on nimetada LRi eeskätt tõlkeajakirjaks. Kuigi mõnest teisest vaatepunktist on ju ka eesti keel haruldane keel. Nii et pole ime, kui avaldame igal aastal ka kolm-neli eesti originaalteost.

Tänapäeval on noortel mõistagi võimalik omandada kõiki maailma keeli, kuid hea tõlkija peab esmajoones väga hästi tundma eesti keelt. Kultuur algab emakeelest, ka tõlkimine.

Kuivõrd piirab Loomingu Raamatukogu valikut uudisteoste autoriõiguste hind? Kuidas otsite LR-i jaoks uusi ja põnevaid teoseid?

Autoriõiguste tasu piirab arvatavasti rohkem või vähem kõigi kirjastuste tegevust. LR ei võistle moodsuses ega aktuaalsuses teiste, suuremaformaadiliste kirjastustega. Suure raamatuturu kallid hitid näevad trükivalgust mujal. Aga meile on vastu tuldud ja me oleme saanud küllaltki soodsalt avaldada päris tähtsaid raamatuid (Katja ja Thomas Mann, Marguerite Yourcenar, Bo Carpelan, Antti Tuuri, Slavenka Drakulic, H. M. Enzensberger jne). Meie näeme LRi ülesannet väikeste pärlite, vahel ka teenimatult unustatud või senitundmatute vanemate tekstide eestindamises, mis mingist aspektist laiendavad eesti lugeja maailmapilti. Natuke diskreetset pedagoogikat ei tee paha. Meie raamatukestele on alati lisatud järel- või saatesõnad, mis valgustavad avaldatud teksti tausta või vastava maa kirjanduslugu. Mõtleme nii noorele kui ka vanemale lugejale, kes tahab rohkem teada.

Kuidas valikud sünnivad? Kasutame oma haritud kolleegiumi nõuandeid, uurime kirjandusajalugu, välismaa kirjastuste väärtkirjanduse katalooge, sageli tuleb terane tõlkija vaimuka ettepanekuga... Kui tundub, et tõesti, seda raamatut tasuks endalgi lugeda, siis tahab seda lugeda ehk ka LRi tellija või ostja.

Nimeta viis sinu jaoks tähtsaimat raamatut LRist

Jaan Kaplinski:

Eks ma - endale subjektiivsust lubades - esimeseks paneksin ikka omaenda luulekogu "Tolmust ja värvidest", mulle oli see esimene tõeline raamat. Teiseks Paul-Eeriku "Lumevalgus-lumepimedus". Siis Kafka ja Sartre. Viimaseks soome-ugri rahvaste lauludevalimik, mille päälkiri meelest läinud.

Paul-Eerik Rummo:

Mida nimetada... küllap need Camus'd ja Kafkad avaldasid omal ajal ikka tõesti pöördumatut mõju. Noh ja Paul-Eerik Rummo raamatute ärailmumine kõige kiuste oli omast kohast lausa uskumatu.

Doris Kareva:

Rabindranath Tagore "Gitandžali" ja "Aednik" - minu mälus on nad miskipärast üheks sulanud -, Albert Camus' "Sisyphose müüt", Fernando Pessoa "Autopsühhograafia", Ernest Hemingway "Pidu sinus eneses", Lao-zi "Daodejing".

Märt Väljataga:

1. Charles Baudelaire'i "Kurja lilled" (1967, 35/36)

2. Saul Bellow' "Mr. Sammleri planeet" (1968, 11/12)

3. Czes?aw Mi?oszi "Vangistatud mõistus" (1999, 18-20)

4. César Vallejo "Inimlikud luuletused" (1971, 30)

5. Virginia Woolfi "Tuletorni juurde" (1983, 5-7)

Marek Tamm:

1. Jorge Luis Borgese "Hargnevate teede aed", hispaania keelest tõlkinud Ott Ojamaa, 1972, nr 5/6

2. Albert Camus' "Võõras", prantsuse keelest tõlkinud Henno Rajandi, 1966, nr 45

3. Federico Fellini "Amarcord", itaalia keelest tõlkinud Aleksander Kurtna, 1981, nr 4

4. Jorge Sempruni "Suur reis", prantsuse keelest tõlkinud Enn Sarv, 1965, nr 32-35

5. Arvo Valtoni "Kaheksa jaapanlannat", 1968, nr 1

Harry Liivrand:

1. Albert Camus' "Katk"

2. Hermann Hesse "Stepihunt"

3. Erich Maria Remarque'i "Lissaboni öö"

4. Aleksandr Solženitsõni "Üks päev Ivan Denissovitši elus"

5. Juan Goytisolo "Mõõn"

Priit Hõbemägi:

1. Aleksandr Solženitsõni "Üks päev Ivan Denissovitši elus"

2. Arthur Blochi "Murphy seadus"

3. Raymond Hulli ja Laurence
J. Peteri "Peteri printsiip"

4. John Miltoni "Areopagitica"

5. Michael Frayni "Plekkmehed"

Kas venelasi võib kiita?

60ndate ja 70ndate aastate Loomingu Raamatukogu kujundas kogu nendel aastatel eesti kirjandusse tulnud autorite loomingut nii seal ilmuvate raamatute kui ka toimetuses valitsenud õhustiku kaudu.

Kui ainsas riiklikus kirjastuses seisis autori vastas seitse kihti järelevalvajaid alates niinimetatud reatoimetajast ja lõpetades partei keskkomiteega, siis Loomingu Raamatukogu toimetuses olid autori poolel nii toimetaja kui peatoimetaja, niisiis kolm nelja vastu, mis tegi võitluse juba märksa tasakaalukamaks.

Toimetuse tuba oli ka omajagu salong. Kuigi toimetajad olid vägagi koormatud tööga, leidsid nad ikka aega ka lühikesteks vestlusteks, mõneks teravaks nõukavastaseks naljaks, jutustuseks tsensormeistrite järjekordsetest sigadustest või muudest maailma asjadest.

Loomingu Raamatukogu oli meie jaoks põhiliselt ikkagi Lembe Hiedel. Peale kompromissitu eestimeelsuse tähendas see ka väga nõudlikku maitset, peaaegu absoluutset kirjanduslikku kuulmist ja ausat otseütlemist. Ideoloogiliselt kahtlasi nalju võis aga lausuda ka Otto Samma kuuldes ja Edvin Hiedel oli varmas neid ise lausuma oma tagasihoidlikul viisil, aga vahel sisu mõttes teravaminigi kui tema abikaasa.

Meenutusi nendest vestlustest - kui see polnud just võitlus mõne tõlke paranduste pärast - võib tuua üsna palju.

Aga toon siin vaid ühe.

Pakkusin tõlkimiseks ühe läbi aegade soome-ugri andekaima kirjaniku mansi Juvan Šestalovi romaani. Lembe luges selle läbi ning ütles: me ei saa seda välja anda, seal on üks terve lehekülg, kus ta kiidab venelasi. See oli muidugi üks Juvani idamaistest kavalustest, aga meie inimesele hakkas see mõistagi vastu. Ütlesin, et viskame siis selle lehekülje tõlkest välja. Aga siin oli Lembe Hiedel targem ja elukogenum. Ta ütles, et seda pannakse ju otsemaid tähele ja sellega ei või riskida.

Noatera peal kõndimine oli nendel aastatel tema elukutseks. Mis ei päästnud teda ometi lahtilaskmisest. Ime, et temataolist inimest järelevalvevägi niigi kaua kannatas. Aga nende pikkade aastate jooksul, mis ta sai seal töötada, tegi ta Eesti jaoks väga palju olulist ära.

Aga seda kindlasti ka tänu Otto Sammale, kes teda kangutajate eest kaitses, tänu Edvini pidevale toetusele, aga kindlasti ka tänu meile, autorkonnale, kes me temaga kõikidest kirjandus-sisulistest nääklemistest hoolimata ikka ühise keele leidsime.

Arvo Valton

""Loomingu Raamatukogu" viiskümmend aastat. Bibliograafia".
Loomingu Raamatukogu 2006/37-40. 223 lk.

---

Vihik sisaldab 50 aasta jooksul ilmunud teoste tähestikulise ja kronoloogilise loendi, tõlkijate registri ning kultuurilooliselt olulised mälestused LRi käekäigust Lembe Hiedelilt, Jüri Ojamaalt ja Toomas Haugilt. Kaks esimest artiklit annavad aimu nõukogude tsensuuri toimimisest ja heitlustest sellega, viimane käsitleb iseseisvusaega.