Aldo Maksimov : töö otsimisest Kreekas
"Tulin linnast, lumesadu, ratataa. Tööd ei leidnud kusagilt...". Need Juhan Liivi read on viimase kahe kuu jooksul saanud minu tegevuse ja mõtete alapealkirjaks. Nii nagu J.Liiv kündis omal ajal Alatskivi ja Tartu vahet, leidmata päästvat tööotsa, olen minagi sõitnud ja hääletanud meie koduküla Kampose ja lähima linna Karlovassi vahet (20 km). Mõnikord olen pool teed jalagi tulnud, enne kui mõni auto mööda sõidab ja peatub. Otsustasin, et kätt tõstma ei hakka, peatuvad isegi. Tööga on niisiis suur ikaldus, seda ka kohalike jaoks. Nii mõneski kohas olen kirjas nö "esimese varuna", kuid seni pole keegi eest ära kukkunud...
Mingid juhuslikud sissetulekud on siiani hoidnud vee peal. Aga seda kõike võiksin kirjutada ka Eestist oma Kalamaja korteris istudes ja lakke vahtides. Käes on sügis, ka siin Samosel. Tänava ääred on täis langenud lehti, valmis on saanud taaskord sidrunid, mandarinid, apelsinid valmivad, granaatõunade ja viinamarjade aeg hakkab otsa saama. Samas õitsevad uuesti mitmed lilled, ühed neist - lillakasroosad on õige uhked. Lapsele paras kõrva taha panna.
Hotellid ja restoranid on suures enamuses sulgenud uksed. Küla 22st restoranist, lugesin kokku, on tänaseks kinni pandud 18. Kolm on veel lahti ja talveks jääb ka kaks-kolm. Pessimistid ennustavad, et tuleval hooajal võivad uksed avada ehk vaid pooled söögikohtadest. Aga sügis pressib peale Pilved poolitavad mägesid päev-päevalt aina rohkem, lainetupsud tungivad rannaäärsele peateele aina lähemale. Ometi on loodus kõikjal nii ergas, kliimagi on muutunud troopiliseks: hoolimata vihmast päeval 24-27 kraadi ja hilisõhtulgi 20-23. See on veider tunne, kui mõnipäev on lõuna paiku soe päiksepaisteline rand inimtühi, käid mööda luiteid ihuüksi nagu Pasolini filmis. Igav liiv ja tühi väli. Sageli sajab sooja rasket vihma.
Saare põhjaosas virelevad pagulased
Tööotsingute tõttu käin niisiis mitu kord nädalas Karlovassi, vanasse-vanasse "suurde kivist külla", mis koosneb iseenesest neljast linnaosast. Siin on talvel elu, Egeuse Ülikooli üks filiial isegi. Tööd, nagu öeldud, sisuliselt pole. Olen minetanud hirmu võõrastele ustele koputades. Teinekord ma ei teagi ega saa aru, mislaadi ettevõtte või asutusega tegu on, kust ma tööd pärin. Mõtlesin pärast tulutuid esimesi reide ses linnas, et ehk oleks kasulikum neid ringe teha koos väikse Dorisega. Ainus ja põhiline tagajärg oli see, et mõnel pool pakuti magusat või raha nagu mustlasnaisele. Tulemus endiselt null.
Mustlastest rääkides sattusin Karlovassi kirdeotsas linnast väljas tühermaal tõelisele mustlaslaagritele, mille elamised olid kokku klopsitud eterniidist, plastikust, klaasist, papist jms. Nende põhiline sissetulekuallikas on autolavkadelt erinevate asjade müük: puuviljadest odava mööblini. Lõunapoolt tulijatel on keelatud viibida ühel saarel pikemalt kui pool aastat, kuid usun et hea tahtmise juures leiavad nad kindlasti mooduse pikemaks peatuseks. Sealsamas tühermaa ääres tutvusin ühes tohutupikas kasvuhoones sõbraliku afgaaniga, kes hoolitses seal tomatite-kurkide eest. Enne kui ta mulle koju tomateid kaasa andis, pakkus ta mulle kohvi ning valgustas oma nägemust USA Afganistaani ümberehitamisest. Ameeriklasi, paistab, ei armasta keegi. Oma teenitud raha - ca 700 eurot kuus, saadab ta täies koosseisus kodumaale sugulastele. Tema elutoaks on kasvuhoone, mille nurgas paikneb köögitaoline lauaga koht ning kasvuhoone nurka on kilest ja puidust moodustatud magamiskamber. Askeetlik, kuid paistis et soe.
Eemal, kuid samuti mere rääres astusin sisse väikesesse hulgilattu, mille omanik rääkis mulle järgmist: "Veel aasta tagasi töötas mul siin kolme veoauto peal transameestena kuus töölist, täna on mul ametisse jäänud üks mees... Rakenduses on endiselt kaks autot, aga loomulikult on tellimusi ja tööd vähem." Pool km eemal asub koht, mlle peale kirjutatud "Ouzo Victor", tegu on ikkagi napsulao ja kontoriga. Mehed juhatuse laua taga degusteerisid ja kutsusid mindki laua taha. Töö kohta arvasid nad, et ainus, kes saab aidata, on salapärane magnaat Stavros Hatzikostas. Salapärane sellepärast, et olen seda meest üritanud tööpostil tabada neljal-viiel korral, seni aga pole isegi näinud teda. Tollel tegelasel on üle saare ärisid alates supermarketite ketist kuni toru- ja tsemenditööstuseni. Aga ta ise ei helista ju mulle...!!
Easy money
Kui tööd ei ole, on aega rohkem muuga tegeleda. Jalutame lastega ja jälgime loodust. Kodu lähedal saan lastele näidata hobuseid, eesleid, kitsi, lambaid, jäneseid ja loomulikult sadu kasse, kanu ja koeri; see võimalus meil Eestis puudus. Meie enda alumise korruse tualetis elab kaks hädist kassipoega, kelle leidsin sure tee ärest. Kuna nädal varem olime neid kõrendeid näinud kõrvalkülas, siis on ainuvõimalik, et keegi tõi nad meelega silma eest ära. Väiksemates isenditest hulguvad kiviaedade ääres sisalikud, mõned kahjutud maod, kilpkonnad ja ka gekod ja skorpionid! Väiksem tüdruk ei oska mida-kedagi karta, seetõttu oli hea talle skorpioni puhul selgeks teha, et pai pole tollele tarvilik teha.
Ühel päris soojal päeval käisin oma tuttaval Giorgosel mägedes oliivisalusid kividest puhastamas. Just sel hetkel kui jalga puhkasime ja einet võtsime, ilmusid puude vahelt nähtavale keppide toel jalutavad pensionärid, nagu selgus Hollandist. Tegid juttu ja pärast kümneminutilist viisakat jutuajamist jätkasid matkarada. Hiljem, samal õhtul kohtasin sama hollandlasest turisti külas restoranis. Ta palus mul oma peremehe käest uurida, kas oleks võimalik saada tema käest jupp vanast maharaiutud õlipuust, mis talle Giorgiose oliivisalus silma jäi. Mulle lubas vana vahendustasuks 50 eurot. Hakkasin mõtlema, et kas Hollandis leiduks ehk veelgi pensionil insenere, kes sooviksid enda kaminasimsile 50 cm pikkus läbilõiget 300 aastat vanast õlipuust. Või ehk Eestis? Pagan, see oleks hea ots, easy money.
Õhtuti tegelen korilusega. Mida saab ilma rahata? Kui välja arvata see, et Giorgios varustab mind aegajalt kartulite, baklazaanide, tomatite ja sibulatega, siis oma õhtustel jalutuskäikudel leiab muudki kõhupoolist. Eeskätt huvitavad mind kõrvaltänavatel ja oliivisalude veeres kasvavad sidruni- ja apelsinipuud. Tean kohti, kus ripuvad ka mandariinid. Kõrvalmaja taga kasvavad granaatõunad, viinamarju leidub samuti veel siin-seal. Nende aeg hakkab küll juba otsa saama. Kohalikud korjavad praegu usinalt vihmajärgsest rohust tigusid, mida nad elusalt keedavad. On ka seeneaeg, kuid mere ääres neid suurt pole.
Hämming: laps räägib kreeka keeles
Kreekas on asjad niikaugel, et streik jõudis ka kooli. Ükspäev jäi kool lihtsalt õpetajate üleriikliku ametiühingu eestvedamisel ära - põhjuseks mõistagi palgakärped. Teise päeva varahommikul õnneks ilmnes, et lapsed võiksid ikkagi koolibussiga sõitma minna. Kui Ormoses mainisin Austria-George ile, et kool jäi ära streigi tõttu, küsis ta siiralt, et ega ometi lapsed streikima hakanud. Siin ei tea enam täna, mis streigiga homme üllatatakse. Ainus koht, kus kohe kindlasti ei streigita, on erasektor. Kõige ebameldivamad on muidugi transpordisektori streigid, mis võivad reisiplaanid segi lüüa ja suuri jamasid tekitada. Huvitav, kas mõni Eesti kindlustusselts sooviks teha mulle reisitõrkekindlustust, kui teataksin neile, et soovin jõuluks koju käima tulla?
Veel koolist rääkides, siis laps tõi täna koju tunniplaani. Iga päev on esimesel klassil viis koolitundi. Kreeka keelt on nädalas kavas üheksa tundi, erandiltult varahommikul. Matemaatikat õpitakse neli korda nädalas, kehaline kasvatus ja muusika on kirjas kahel päeval. Usun, et see kava ei erine väga palju Eesti kooliprogrammist. Koolimaja asub muide mäeküljel, all haigutab pool km järsku langemist. Ni et kui kooli staadionilt pall üle piirdeaia lendab, maandub see võibolla 5 km eemal mere äres Ormoses.
Pärast üht kuud kooli kõneleb laps juba soravalt kreeka keelt. Kuu tagasi olime terve perega minu hinnangul üsna ühel tasemel, nüüd on olukord hoopis teine. Vanema tütre sõnavara on lapsele omaselt küll kreeka keeles piiratud, kuid akstsent, rõhud ja kõnelemise kiirus on tänaseks sootuks teine tase. Pisut uskumatu, kui kiiresti lapsed suudavad võõrast keelt omandada. Teeb kadedaks. Ise olen võimeline pisut rääkima väga lihtsas keeles, lugema teksti, samas aga enemasti mitte sugugi aru saama loetust. Võtab ikka aega.
***
Kirjutasin seda artiklit põhiliselt eelmisel nädalal. Täna, teisipäevahommikul väiksema lapse tõttu vara ärgates tegin gaasikeetjaga kohvi (elekter on siin maal neetult kallis) ja avasin teleka. Näidati pilte üleujutustest Kreekas, õigupoolest suisa Kreeka saartel. Pilku teravustades nägin ja kuulsin, et see suhteliselt katastrofaalne olukord valitseb Samose kõrval Ikarial. Lisaks ka mõnevõrra kõrgemal Chiosel. Ikarial voogasid mööda pealinna Agios Kyriakose tänavaid kiired kärestikulised jõed, autod olid kohati katuseni vee all. Sündmused toimusid niisiis ööl vastu tänast, so 19. oktoobrit. Ka meil on mitmendat päeva meri tormine, aga kuigi elame vaid 30 meetrit merest eemal, on meri tõusnud selle ajaga vast ehk kuus-seitse meetrit. Küllap on küsimus ka tuule suunas, mis tuleb idast ja kagust. Agios Kyriakos Ikarial paikneb konkreetselt idas, meie Samose edelas. Milline on olukord Samose idaosas, seda tahaks küll täna teada.
Loodus pakub siinmail niisiis vastavalt aastaajale pidevaid katsumusi. Alles augustis möllasid laialdased metsatulekahjud, mis tegid korvamatut kahju oliividele, majapidamistele mägedes, loomadele. Oktoobris on alanud üleujutused, mille tagajärgi on veel raske prognoosida. Kuid elame veel. Yiassas!
