Võib ju paljusid looduse ja inimese teemal mõtisklenuid pidada ka suurteks kirjanikeks, olgu näiteks Henry David Thoreau, Aldo Leopold või Rachel Carson. Nii võibki seda lugu siin vaadelda ka kui lugemissoovitust.

Jättes siinkohal käsitlemata Thoreau ja Leopoldi mured Põhja-Ameerika looduse hävingu üle ning nende suurmeeste osa selle hävingu pidurdamisel, vaatleks Carsonile õigustatud muret teinud pestitsiidide, eriti DDT kasutamise piiramist ning selle tulemust. Kui 1962. aastal ilmus “Hääletu kevad”, oli see tõeline šokk. Midagi, mida ka erialateadlased alles hakkasid tõsisemalt teadvustama, sai korraga üldsusele laialt tuntuks. Võttis kümme aastat, kuni üldsuse survel keelustati USAs DDT kasutamine, umbes samal ajal hakkasid keelud jõustuma ka mujal. Aastaks 2001, kui võeti vastu Stockholmi konventsioon püsivate orgaaniliste saasteainete kohta, kus DDT on nimetatud otsustavat kasutamise piiramist nõudva ainena, oli see enamikus maailma maades tegelikult juba keelatud. Tänaseni on lubatud seda piiratud ulatuses kasutada mõnes malaariaohtlikus Aafrika piirkonnas, kuid olulist keskkonnaprobleemi ta enam endast ei kujuta.

Tulemused on ilmsed: kui Ameerikas on DDT keelustamine toonud tagasi USA vapilinnu valgepea-merikotka, siis Euroopas on see sama moodi väljasuremise veerelt tagasi kutsunud meie merikotka. Seda on soodustanud ka mõnede teiste pestitsiidide, samuti tööstuslikus kasutuses olnud keskkonnamürkide (näiteks PCBd) kasutamise piiramine. Ja koos merikotkastega on tagasi tulnud ka mitmed teised tippkiskjad, keda toiduahelas kuhjuvad kemikaalid ohustavad.

Mõeldes tagasi veel mõnele tuntud keskkonnamurele, võime siingi näha, et tõhusa tegutsemise korral on olukorra paranemine võimalik. Võtkem näiteks happevihmad, mis olid minu ülikoolis õppimise aegu oluliseks keskkonnaprobleemiks. Oleme Euroopas suutnud otsustavalt vähendada väävlioksiidide heitmeid ja pisut vähem edukalt, kuid siiski märkimisväärselt ka lämmastikuoksiidide omi. Tulemus: happeliste sademete tunduv vähenemine ja sellest tuleneva keskkonnakahju märkimisväärne kahanemine. Jälle üks edulugu.

Või võtkem osooniaugud, täpsemalt stratosfääri osooni sesoonne hõrenemine polaaraladel. Läks aastaid, kuni teadlaste hoiatused jõudsid poliitikakujundajateni, kuid möödunud sajandi kaheksakümnendail aastail see siiski õnnestus. Montréali protokolli ja sellele järgnevate muudatustega suudeti otsustavalt piirata osoonilagundavate ainete õhkupaiskamist ning tagajärg ei lasknud end kaua oodata: senine trend, kus peaaegu igal aastal tuvastati osooniaugu rekord, on murdunud. Tõsi, nagu ka ennustati, ei saa me veel aastaid rääkida stratosfääri osooni edukast taastumisest, sest freoonid ja mõned teised osooni lõhkuvad gaasid on väga pikaealised ning seetõttu jätkavad nende ainete aastakümneid tagasi stratosfääri jõudnud molekulid hävitustööd. Kuid siiski on praegu varasema selge “katastroofitrendi” asemel hüplik dünaamika, kus halvemad aastad vahelduvad parematega. Taastumist on loota sajandi keskpaigaks – kui leidlikud inimesed selleks ajaks uut osoonihävitajat välja ei mõtle.

Järeldus: kui me tõeliselt tahame, suudame me meie endi põhjustatud keskkonna allakäiku väärata. Keskkonna saastamine ja ressursside röövkasutus ei ole loodusseadus.

Ei ole ka õige kõigi keskkonnahädade ajamine demograafilise plahvatuse kaela. Kuigi mõned probleemid – näiteks vihmametsade häving – on osalt seotud rahvastiku juurdekasvuga, on siingi märkimisväärne osa survest seotud hoopis rikka maailma turgude tarvis tehtavaga, sest siin on nii vihmametsa puidu kui ka vihmametsa asemele rajatud istanduste toodangu turg. Rääkimata kliimamuutusest, kus peamine mootor on fossiilkütuse kasutamine, millest lõviosa toimub teadagi aeglaselt kasvava või koguni kahaneva rahvastikuga maades. Jah, “nemad seal” on tõesti mõne probleemi taga, kuid veel enam põhjustame ökoloogilist kriisi “meie siin” – rikas maailm, mille osaks oleme märkamatult saanud. Vastutusest pole pääsu.

Aga vastutusest kelle ees? Kas põhjus loodust hoida on eelkõige eetiline või pragmaatiline? Kui lugeda selle jutu algul nimetatud Ameerika suurmehe Aldo Leopoldi esseed “Maa eetika” või hiljuti Eestit väisanud Tiibeti vaimse juhi XIV dalai-laama Tenzin Gyatso kõnesid, või ka Lõuna-Aafrika emeriit-peapiiskop Desmond Tutu sõnavõtte, on ilmne, et eetilise ja pragmaatilise põhjenduse vastandamine on keskkonnaasjus põhjendamatu. Looduse hävitamine on väär nii selle tõttu, et see on amoraalne, kui ka selle tõttu, et see ohustab meie järeltulevaid põlvi. Veel enam, see ohustab meid endid juba täna.

On mõttetu vaielda, kas üks või teine erakordne ilmastikunähtus üksiksündmusena on konkreetselt seotud inimese mõjuga kliimale. Selge see, et kasvuhoonegaaside arutust atmosfääri laskmisest tingitud kliimamuutus suurendab ilmastikuga seotud riske. Aga ka märksa kohalikumad hädad, mis on tingitud meie arulagedast ringikäimisest oma elukeskkonnaga, mõjutavad meid Eestis tuntavalt, olgu selleks linnaõhu saastumine või karstialadel vee reostumine. Ning nendes hädades pole midagi vääramatut, tulevik ripub ära meie endi otsustest.

See sõltub sellest, kas eelistame toota energiat saastaval viisil ja seda kasutada raiskaval moel või eelistame säästa tarbimisel ja toota säästvalt. See sõltub sellest, kas tahame autokeskset transpordikorraldust või lähtume inimeste tegelikest vajadustest. See sõltub sellest, kas soovime toota toitu keskkonna arvelt või loodusega kooskõlas. See sõltub sellest, kas näeme metsas vaid puiduallikat või keerulist ökosüsteemi, kust muu hulgas võib ka puitu saada.

Võib muidugi küsida, kas on mõtet nii väga muretseda hävingu pärast, mida me biosfääri kallal korda saadame, kui kohutavad katastroofid võivad Maad tabada meie tegevusest täiesti sõltumatult – kas või järjekordse asteroidi kujul. Sama hästi võiks küsida, kas on mõtet hoiduda metanoolist, kui ka viinajoomine tervist kahjustab. Aga näe, mõned muidu justkui täitsa intelligentse olekuga inimesed küsivad siiski... Ega siin ei jäägi üle muud kui soovitada pisut ikka oma peaga mõelda. Ja lugeda tarku raamatuid.

PS Juba pärast käesoleva loo valmimist levis ebameeldiv uudis, et salakütid tapsid äsja Vietnami viimase ninasarviku. Sellega on lõplikult hävinud jaava ninasarviku mandrialamliik, kokku on selle liigi ninasarvikuid Indoneesias säilinud veel alla 50 isendi.