Aljoša asub Sofias
Tallinna Tõnismäel asuvat Teises Maailmasõjas langenute monumenti tavatsetakse harilikult nimetada Pronksmeheks, Pronkssõduriks või Aljošaks. Märkigem: sellenimeline mälestussammas Punaarmee võitlejatele eksisteerib juba Sofias, kus kohalikud kutsuvad seda tavaliselt niiviisi. Valdavalt positiivse või neutraalse alatooniga. Kindlasti oli vastav asjaolu muidugi väga hästi teada ka tollele isikule, kes esimesena lansseeris meie massimeediasse Aljoša nime. Seda üsna sihikindla eesmärgiga - lahti kiskuda igavesti leinama (mitte triumfeeriva; sic!) jääva ja lausa arhetüüpiliselt eestlaslike näojoontega sõduri kujutis eestlastest ning eestlusest. Hoolimata tõsiasjast, et nii skulptorile poseerinud isik kui ka kunstnik ise olid eestlased ning tegemist on meistriteosega.
Kui eelmise aasta varakevadel, järelikult hulk aega enne 9. maid, tegid Isamaaliit ja Res Publica pöördumise memoriaali teisaldamiseks, siis vaevalt kujutasid nad endale ette, milline rahvusvaheline, Eesti imagot vägagi tõsiselt kahjustav skandaal sellest tuleb. Teisalt võib olla ühemõtteliselt kindel - pöördujad peavad oma teguviisi ka praegu igati õigustatuks ning ei kahetse loomulikult mitte kui midagi. Seega lasub peavastutus skandaali eskaleerumises ikkagi neil. Öövalve ja Venemaa hästi karvane käsi on juba teisased tuletised.
Mida siis 9. mail Tõnismäele kogunejatele eeskätt ette heidetakse? Kõigepealt ebalojaalsust Eesti Vabariigile nõukogude sümboolika näol ning alkoholi tarbimist. Endapoolse remargina märgin muretsejatele: punalipud ei ole Euroliidus keelatud, seda enam, et tegemist on võitjate riikide koalitsiooni kuulunud maa ametlike tähistega. Vintis inimesi, jah, ma eelmisel aastal tõesti nägin, kuid totaalselt purjus isikuid siiski mitte. Rituaalselt sümboliseerib viin nn sõduri sada grammi enne rünnakut. Teisalt jälle küsigem, kas poliitikaväline volbriöö tähistamine või vana aasta ärasaatmine Raekoja platsil tuleks siis ära keelata?! Vaat seal ikka juuakse ja laaberdatakse üle linna! Eirates väga paljusid politsei ettekirjutusi. Samuti ei ole ma kuulnud põhiseadusliku korra kukutamisele suunatud kihutuskõnesid ega 1940. aasta juunisündmuste meenutamist.
Pronkssõduri olemasolu arvustajate kriitikas kumab üsna tihti mingi kade, alateadlik nördimus. Ma saan sellest aru ja mõistan seda kohe täitsa adekvaatselt; ometigi ei ole midagi parata: erinevalt enamikust teistest Maarjamaal kõrguvatest monumentidest on siin tegemist nn elava mälestusmärgiga, kuhu iial ei rohtu rada. See tekitab kadedust ja nördimust - nördimust ning kadedust. Lohutuseks: Suur Isamaasõda oli venelaste, juutide jt jaoks tõesti eksistensiaalse tähendusega; väga paljude jaoks kuulub see sõda kuulub nende identiteedi tähtsamate tunnuste hulka.
Iseenesest mõista ei tohi nõukogude võimu kuritegusid unustada, näiteks küüditamisi, mõrvu, sundemigratsiooni, sündimata jäänud lapsi jne. Suhteliseks lohutuseks - 1991. aastal oli eestlasi pea 123 000 inimest rohkem kui 1945. aastal. Kõigest hoolimata - Saksa natside plaani "Ost" järgi olid mõnikümmend tuhat eestlast enam-vähem rassiliselt kõlbulikud germaniseerimiseks. Ülejäänute saatus aga... Arvestades rahvussotsialistide ideelist fanatismi ja juba Ida-Euroopas korda saadetud tegusid, oleksid nad võidu korral viinud oma ürituse lõpuni ka siin. Vähima kahtluseta ning kõhkluseta.
Ma aksepteerin ka teistsuguseid ilmavaateid, sellest johtuvalt võinuks Lihula mälestusmärk alles olla, sest osadele inimestele oli ta püha. Kuid lilli ma selle jalamile ei oleks muidugi pannud. Lootustandev on veel järgmine ülimalt oluline seik: hoolimata erinevate jõudude provotseerimistest, ei ole tõsiste konfliktideni ning füüsilise vägivallani siiski mindud. Seda tänu enamiku siin elavate inimeste tasakaalukusele. Rahvusest hoolimata.
