Saade tegi mu võrdlemisi nõutuks: polnud aru saada, mis on fookuses. Samas ei ole küsimus rahvuskonservatismi ja marurahvusluse suhetest ning kohast poliitikamaastikul ka päris tühine.

Viimasel kümnendil on rahvuslus kui teema jälle päevakorda kerkinud. 1990-ndate keskel tundus, et rahvuslus kui poliitilise võitluse argument hääbub ajaloo ja ideoloogiate lõppu kuulutavas neoliberaalses globaalses kapitalismis. Nullindatel nägime, et „ajaloo lõpp” jäi siiski tulemata.

Poliitikaareenile naasid ideoloogiad, sh rahvuslus. Globaalne kapitalism ning finants- ja majanduskriisid on tekitanud inimestes ebakindlust tuleviku suhtes. Tajutakse, et kontroll oma elu üle kipub käest libisema. Ülemaailmse kriisi ees on võimetud ka valitsused, mis näivad liialt sõltuvat investeerimispankurite tujudest ja hoomamatutest turgudest. Rahvuslus mõjub sellises maailmas toreda ja turvalise majakana, mille ümber koonduda. Rahvuskonservatismi kiiluvees näib ka marurahvuslus ebakindlale staatusele ja identiteedile mingit sorti vastuseid pakkuvat. Erinevalt Iivi Massost ei usu ma, et rahvuskonservatism ja marurahvuslus oleksid nii kardinaalselt erinevad. Nende vahel on võrdlemisi suur hall ala, kus nad võivad vabalt segi minna. Seda oleme viimasel kümnendil täheldanud mitmel pool Euroopas. Eesti kontekstis meenuvad kõigepealt Res Publica valimisloosungid nulltolerantsist, äraostmatust moraalist ning sõnamängud „korra valimise” ja „valju korraga”, mis jõudsid ühe tuntud ideoloogia retoorikale võrdlemisi lähedale. Ka mõnedele Mart Laari ja eriti Jaak Aaviksoo ütlemistele on samas kontekstis tähelepanu juhitud.

Marginaalne marurahvuslus saab peavoolu rahvuskonservatismi mõjutada kahel moel: esiteks ise suuremat toetust kogudes, sest võideldakse sarnaste valijate eest, ja teiseks sundides olelusvõitluses konservatiive oma positsioone radikaliseerima ja üle võtma poliitikaid, mida nad võib-olla mõnel teisel juhul ei toetaks. Seda, kuidas rahvuslus ja marurahvuslus jõuavad teineteisele ohtlikult lähedale, näeme selgelt Ungaris, kus veel 2003. aastal marginaalset toetust omanud radikaalne Jobbik kerkis 2007. aastaks riigi suuruselt kolmandaks parteiks. Praegune konservatiivne võimupartei Fidesz on samas laines teinud samuti radikaalse pöörde paremale, mis väljendub sisuliselt konstitutsioonilise korra lammutamises, kultuuri- ja sõnavabaduse piiramises ning avalike institutsioonide „sundrahvuslikustamises”. 2003. aastal oskasid vähesed sellist asjade käiku ette näha.

Ungari hoiatav õppetund

Kiusatus Fideszi, mis Euroopas kuulub IRL-iga ühte leeri, paremäärmuslikuks parteiks nimetada on suur. Selle liider Viktor Orbán võrdsustab oma parteid juba ungari rahvaga. Valimiste ajal kuulutas ta välja oma „rahvusliku revolutsiooni” ametlikud väärtused: „töö, kodu, perekond, tervis ja kord”. Samuti on ta hakanud vägagi muretsema väljaspool kodumaad elavate ungarlaste pärast ja läinud seepärast tülli näiteks Slovakkiaga. Seejuures kirjutab politoloog Jan-Werner Müller, et kuigi Ungarit on Führerstaat’iks nimetanud isegi üks Saksa konservatiivne ajaleht, polevat siiski õige Orbáni otseselt natsiks nimetada. Müller peab Ungari režiimi putinistlikuks: Orbáni ideoloogia erineb fundamentaalselt nii „Berlusconi varieteest”, kes tahtis, et „itaalia rahvas oleks tema poliitilise telesõu passiivne tarbija”, kui ka rassismikalduvustega pseudoliberalismist à la Geert Wilders, kes külvab hirmu ja sallimatust muslimite vastu justkui liberaalseid vabadusi kaitstes. Orbáni ideaaliks peab ta Bürgerlichkeit’i — raske töö, perekondlike ja kristlike väärtuste ning nendes raamides toimiva kodanliku osaluse ideaali.

Selle ideoloogia keskmes on majanduslikust olukorrast ohustatud, ent uhke keskklass polgári, kes paneb vastu võõrkapitali survele ega koorma riigi sotsiaalsüsteemi „nagu mõni mustlane”. Nii on Orbáni režiim segu autoritaarsest juhtimisest ning rahvuslikest ja kodanlikest ideaalidest. Igal juhul on Fidesz suurpärane näide, kuidas Eestiga võrdlemisi sarnase sotsiaalse ja ajaloolise taustaga riigis on ühel parteil piirid sassi läinud. Ei saa välistada, et see ei või juhtuda ka siin või kus tahes mujal.

Kuid paraku pole ka vasakpoolsed suutnud Euroopa poliitikas väga selgelt eristuda ja globaalse kapitalismi turmtulele rahvuslikest oluliselt paremaid alternatiive pakkuda, vähemalt mitte tavapärase parlamentarismi raames. Globaalne kapitalism jätab tegelikult liberaalse demokraatia raames riikidele üldse võrdlemisi vähe võimalusi mingeid neoliberaalse majanduse vastaseid poliitikaid ellu viia. Vasakpoolsete mängumaa piirdub ehk mõningate maksude ja mõne ressursi ümberjagamisega, mis küll leevendab olukorda, aga kedagi lõpuni ikkagi ei rahulda.

Neli suurt vastuolu

Ida-Euroopa vasakpoolsed parteid — kui nad üldse võimule on saanud — on kahe kümnendi jooksul majandust pigemini liberaliseerinud. Sotsiaalseid väärtusi pole suudetud kaitsta. Samamoodi on ka Inglise uusleiborism sotsiaaldemokraatiast valgusaastate kaugusel. Suutmatus oma poliitikaid realiseerida ja kompromiteeriv kohanemine neoliberalismiga on endaga kaasa toonud vasakpoolsete traditsioonilise valijaskonna ärapöördumise või hoopis väljasuremise seoses töökohtade liikumisega Aasiasse. Vasakpoolsed pole suutnud tekitada endale väikeettevõtjate, prekaarse tööjõu ja palgatöötajatest kesklassi hulgast uut valijaskonda.

Kui püüda visandada vasakpoolset alternatiivi globaalsele neoliberalismile ja rahvuslikule konservatismile, siis kust alustada? Ilmselt peaks see olema mingit sorti globaalne agenda, mis ületab rahvuslikke ja riigipiire. Filosoof Slavoj Žižek ütleb ühes artiklis, et tänapäeva ainus tõeline küsimus on: kas globaalne kapitalism sisaldab piisavalt tugevaid vastuolusid, mis takistaksid selle pidevat taastootmist? Ja leiab, et neid vastuolusid on vähemasti neli: ökoloogilise katastroofi oht, eraomandi mõiste rakendamatus nn intellektuaalsele omandile, uute tehnoteaduslike arengute sotsio-eetilised mõjud (eriti biogeneetikas) ning lõpuks sotsiaalse apartheidi uued vormid — uued müürid ja slummid. Klassikalisi proletaarlasi ühendas see, et neil polnud kaotada midagi muud kui ahelad. Žižek väidab, et erinevalt neist ühendab meid see, et meil on oht kaotada kõik: „On oht, et me redutseerume pelgaks abstraktsiooniks, tühjaks kartesiaanlikuks subjektiks, kes on ilma jäetud igasugusest sümboolsest sisust; meie geneetiline baas on manipuleeritud ja me vegeteerime keskkonnas, kus on võimatu elada.” Selles kontekstis on esmapilgul apoliitilisena näiv „Teeme ära!” tõlgendatav samavõrd poliitilise ettevõtmisena nagu Occupy Wall Street. Need ja teised analoogsed ettevõtmised on ehk ainsad, millele saab rajada mingitki sisuliselt alternatiivset poliitilist tegevust.

Paljud vasakpoolsed ei usu, et riigistruktuuride kaudu ja liberaalse demokraatia raames saaks maailma asju mõjutada. Nad üritavad liikuda tavapärase parlamentarismi juurest teistsuguste mudelite juurde, panustades sealhulgas tänavapoliitikale (globaliseerumisvastastest meeleavaldustest Occupy Wall Streetini), kogukondlikule iseorganiseerumisele, osalusdemokraatiale ja DIY (do it yourself) mikropoliitikatele, mida tavamõtlemine justkui pärispoliitikaks ei pea. Parlamentarismist loobumise taga on ka ideoloogiliselt põhjendatud soov mitte haarata tavapärasel kombel võimu, sest igasugune võim kipub ikkagi totaalseks võimuaparaadiks kristalliseeruma.

Seega ei ole poliitika suunatud võimu haaramisele revolutsiooni ega ka liberaalse demokraatia vahenditega, vaid pigem alternatiivsete mudelite ja tegevuse algatamisele kodanikuühiskonna kaudu — integreerudes seejuures globaalsetesse võrgustikesse, et mõjutada parlamente ja suurkorporatsioone.