Andrei Hvostov : Hõimurahvaste tormiline kevad
Soome elab pöördelisi aegu. Pühapäeval sai valimisvõidu erakond, kelle võitu ei soovinud ükski “korralik” inimene. Vähemalt minu tutvusringkonnas hoidsid Soome päritolu inimesed pöialt, et Timo Soini tulemus jääks võimalikult väikseks. Pöidlahoidmisest polnud tolku, Soini tuli võimsamalt, kui ennustati.
Enamgi veel – teisipäeval tuli trükikojast “Tõe ja õiguse” neljanda köite soomendus. Kahe sõja vahel ei tahtnud ükski “korralik” inimene selle tõlkimist. Tammsaare epopöa neljas köide olevat olnud soomlaste sündsustundega vastuolus ning seepärast ei peetudki seda tollal rahvale sobilikuks lugemisvaraks. Väidetavalt olla ka praegu raske alla neelata, et romaanilademe neljandas osas kujutatud abielupõrgu ebasümpaatseks pooleks on naine nimega Karin, mitte Indreku-nimeline mees.
Siga Wagner ongi Soini valija
Soome traditsioonis olla abieluõnnetuses süüdi ikka mees. Massikultuuri valdkonnas leiame näite soomlasliku huumoriga joonistatud koomiksis “Viivi ja Wagner”, mis ilmub juba aastaid Eesti Päevalehes. Kunstnik Jussi “Juba” Tuomola välja mõeldud siga Wagner esindab vähese haridusega, šovinistlikult meelestatud noort meest, kes on alatasa töötu ning armastab üle kõige diivanil pikutades õlut rüübata, märgates oma kõrgeltharitud ning intelligentset elukaaslast Viivit põhiliselt siis, kui külmkapp on tühi ning sugutung peale tuleb.
Väidetavalt ongi sellised tegelased, keda sümboliseerib siga Wagner, Põlissoomlaste suure valimisedu taga. Soini toetajaskond olla kokkuvõetav kahe sõnaga – taksojuhid ja politseinikud. Kõvasti tuli hääli ka vähemarenenud piirkondadest, mis peaks ilmselt tähendama agraarsemaid alasid (tundub loogiline, sest Põlissoomlaste eellane on kunagine rahvuskonservatiivne agraarpartei SMP).
Täpsemad analüüsid kindlasti veel tulevad, aga üht-teist võib loogiliselt kokku panna juba praegu. Esiteks selgus vahetult enne valimisi korraldatud arvamusuuringuga, et tervelt kolmandik Soome valijatest ei teadnud, millised erakonnad on valitsuses. Öelda, et soomlastel on etableerunud parteidest kõrini ja nad on poliitikast väsinud, pole vist vale.
Samas oli pühapäevaste valimiste aktiivsus rekordiline. Järelikult tõmbas mingi uudne asi ükskõiksed soomlased letargiast välja.
Teada on seegi, et Timo Soini eelistas valimisvõitluse hoogtööpäevadel käia kõnelemas jalgpallistaadionide ja hipodroomide läheduses. (Valimispäeva õhtul võis võidukat parteijuhti näha telekaamerate ees jalgpallifänni sinivalge salliga.) Pannes kõik need asjad kokku, julgeks küll arvata, et see oli üks halvasti aetud habeme ning väljaveninud maikaga noorem tüüp, kes end pühapäeval diivanilt üles venitas ning läks oma piirkonna valimisjaoskonda selleks, et anda hääl õigele Soome mehele Timo Soinile.
Heil populismus!
Ka ametist lahkuv peaminister Mari Kiviniemi on hoiatanud “maskuliinse partei eest, mis seab end pigem meeste järgi”. Keskerakondlane Kiviniemi paigutab põlissoomlased poliitilise meelsuse paremserva, kuid ühtlasi toonitab, et Soini erakonna programm ei ole “avalikult rassistlik”. Ülejäänud vanad erakonnad noogutavad kaasa – soinilasi ei kavatse keegi tõrjuda, nendega annab koostööd teha ning see on isegi väga soovitav, sest valitsemisevastutusega koormatud põlissoomlased kaotavad oma radikaalsuse.
See kõik kõlab kuidagi tuttavana. Väga tuttav on seegi, et vanad (“korralikud”) erakonnad, kes oskavad noa ja kahvliga süüa ning kes tunnevad end Brüsseli koridorides nagu omad poisid-tüdrukud, tembeldavad soinilasi “populistideks”. Ka Euroopa ajakirjanduses on see üks enamkasutatav määratlus.
Poliitiline ning ajakirjanduslik eliit käitub nagu kari küülikuid kobra hüpnotiseeriva pilgu ees: Soinit (ja temasarnaseid poliitikuid, nagu prantslaste Marine Le Peni, hollandlaste Geert Wildersit või ungarlaste Viktor Orbánit) võib tuhat korda nimetada populistideks, aga ega see midagi muuda.
Samasugune vaimne halvatus tabas läinud sajandi kahekümnendatel aastatel Euroopa riikide eliiti fašistlike liikumiste plahvatusliku kasvu ajal. Kritiseeriti, halvustati ja sõimati, aga omapoolset lahendust ei pakutud. Paremvasakpoolsed äärmuslased lõid oma lihtsad lahendused letti ja nii see Euroopa areng mõneks ajaks uppi läkski.
Hästi kummastav on lugeda arvamusi, kus Soinit tembeldatakse paremäärmuslaseks, mööndes järgmises lõigus, et tema erakonna programm on siiski täitsa vasakpoolne. Ja ongi! Rikkad peavad rohkem maksu maksma (omandimaksu taastamine), ühiskondlikku tähtsust omavate ettevõtete riigistamine; mainitus, et materialism (ehk mammona) pole elu mõte, vaid kõigest vahend elamisväärse elu saavutamiseks; et tervis ning heaolu on rahvusliku edu tagatis ja kõigile võimalikult kõrgetasemelise ning ühtlase arstiabi lubamine… Brüssel on uus Paabeli hoor, globaliseerumine on kuradist ning välismaise kapitali laiutamist tuleb piirata.
Ajalooliselt nimetatakse sellist mõttelaadi natsionaalsotsialismiks. Ühe väga olulise erinevusega – Soini ei vastanda end parlamentaarsele demokraatiale.
Eliidi käitumises Soome näitel torkab silma veel üks ajalooline paralleel – kindel usk, et küll me nendest poistest jagu saame, kui me nad valitsemisel kampa võtame; küll me nad ära tsiviliseerime. Kolmekümnendate alguse Saksamaal räägiti ühe karismaatilise liidri positiivse hõlmamise kohta samasugust juttu.
Juhtumisi on see sama aeg, kus hargneb ka Tammsaare suurteose neljanda osa tegelaste elu: majanduskriis, varaline pankrot, peade tühjenemine. Selle lugemine võiks soomlastele olla õpetlik. Haritlaskond, keda esindab Indrek, ei tohi langeda tahtejõuetusse mökususse (kirjastuses Otava ilmuv romaan kannab soome variandis pealkirja “Kuolemantansssi” ehk “Surmatants”, millise valiku puhul õnnitlused tõlkijale Juhani Salokandlele).
Suur Ungari revolutsioon
Esmaspäeval pandi pööre toime ka teise hõimurahva – ungarlaste juures. Madjaritel on nüüd uus põhiseadus. Peaminister Orbáni partei Fidesz on alustanud riigi põhjalikku ümberehitamist – valitsuspartei meistrimehed räägivad lausa “rahvuslikust revolutsioonist”, mille vältimatuks sümboliks on uue põhiseaduse vastuvõtmine.
Kogu menetlusprotsess sai kõva kriitikat. Seda olevat tehtud väga kiirustades – üks Euroopa parlamendis saadikuks olev õigusteadlane, kes põhiseaduse kallal töötas, olevat riigieelarvet puudutavaid peatükke kokku traagdeldanud oma iPadil rongiga Brüsseli ja Strasbourg’i vahet pendeldades. Veel öeldakse, et põhiseaduse kokkupanekul ei küsinud Fidesz kellegi teise arvamust. Ja lisatakse, et kuna põhiseadust ei pandud rahvahääletusele, pole sel ka õiget legitiimsust.
Asi lõhnab pahasti ennekõike sellepärast, et Fideszil on parlamendis kahekolmandikuline enamus ja uue põhiseaduse vastuvõtmisel ei pidanud nad tõepoolest kellegagi arvestama.
Fidesz ise leiab, et kõik on korras. Kaheksa miljonit valimisõiguslikku ungarlast sai veebruari lõpus küsitluslehe kaheteistkümne küsimusega (loetledes mõningaid: kas uus põhiseadus peaks sätestama vaid kodanikuõigused või peaks seal olema loetletud ka kohustused?; kas peab võtma kaitse alla sellised väärtused nagu perekond, töö, kodu, kord ja tervis?; kas vanemad peaks saama valida ka oma laste eest?; kas riigi raha juurde peaks pääsema vaid need ettevõtted, mille omanikering on läbipaistev?).
Täidetud küsimustikke saadeti tagasi 800 000 – 900 000. Kriitikud väidavad, et Fideszil polnud aega nende läbilugemiseks; erakond ise väidab vastupidist. Formaalselt on rahva arvamust siiski küsitud.
Olgu menetlusega kuidas on, aga peamine kriitikatulv on suunatud sisu pihta. Alustades juba preambuliga, mis teatab, et kristlik usk on rahvust kooshoidev jõud. Veel toonitatakse kuningas Stefan Püha (11. sajandi valitseja) tähtsust; öeldakse, et kogukonna aluseks on töö ning vaimsed saavutused ja teatatakse, et põhiseadus kõnetab kõiki ungarlasi.
Kristlus ning ajaloolised juured Ungari põhiseaduses on midagi sellist, mida ei suudetud omal ajal sisse kirjutada Euroopa Liidu nn põhiseaduse projekti (kõlas sarkastiline hüüd “ärgake, meil on 21. sajand!”). Üle-euroopalise rahutuse põhjustas hoopis kõikide ungarlaste kõnetamine preambulis.
Teatavasti elab õige rohkelt ungarlasi paljudes naaberriikides – Slovakkias, Rumeenias, Serbias. Enamikul juhtudel sattusid nad sinna pärast Esimest maailmasõda, mil riigipiirid Kesk-Euroopas drastiliselt ümber joonistati. Ungari uuest põhiseadusest kumab teatud oht naabritele. Slovakkia valitsus võttiski juba ennetava hoiaku, et tema ei luba riigis elava poole miljoni ungarlasega manipuleerides oma siseasjadesse sekkuda.
Ka siseriiklikult on uus põhiseadus problemaatiline. Öeldakse, et valitsuspartei Fidesz asus sellega oma võimu põlistama. Ülemkohtu funktsioonid olla nüüdsest kõvasti piiratud, paljude seaduste vastuvõtmiseks on vajalik kahekolmandikuline häälteenamus (mis tähendab, et Fideszi seaduste muutmine eeldab sellist jõudu parlamendis ka opositsioonilt, aga sellist jõudu nad niipea ei saa), võimude lahususe põhimõte olla ähmastunud.
Halb ohjab veel halvemat
Euroopa Liidus suhtutakse Ungari peaministri Viktor Orbáni tegevusse suure umbusuga. Ta on kahtlane ka paljude liberaalselt meelestatud ungarlaste silmis. Orbán on mõistagi populist, ta ajab rahvuslikku asja.
Ent Ungaris on olemas ka üks tõeline probleempartei nimega Jobbik. Avalikult revanšistlik ja rassistlik erakond, kelle esindajatele ei tasu rääkida, et eestlased ja ungarlased on hõimurahvad. Õpetus, et ungarlased elanud kunagi Uuralite taga koos teiste “pilusilmadega”, olla Jobbiku aktivistide silmis vandenõu ungarlaste vastu. Jobbik on tõesti äärmuslik partei, äärmuslik, nagu see oli moes sõdadevahelisel ajastul. Nad said läinud aasta parlamendivalimistel 12,2 protsenti valijate häältest, muutudes suuruselt kolmandaks parteiks Ungaris.
Orbán, populist või mitte, võtab Jobbiku-taolistelt äärmuslastelt suure osa nende elektoraadist. Kasutades osalt nende endi retoorikat ehk teisisõnu – Orbán ja tema Fidesz püüavad äärmuslasi neutraliseerida õige vastikult kõlava ning vastikuna tunduva tegevusega.
Analüütikud oletavad, et Põlissoomlaste erakonna edu näitab Euroopa lähiaastate suundumust. Võibolla on Soome sündmused siiski minevik ja hoopis Ungaris toimuv meie tulevik? Orbáni revolutsioon võib mitte meeldida, aga kui peab valima Jobbiku-taoliste äärmuslaste ning teovõimetute roosa-vikerkaarevärviliste parteide vahel, kes on muutunud Lääne-Euroopas normiks, tundub Orbáni Fidesz isegi vastuvõetava alternatiivina.
Valik on sinu: Fideszi valimisplakat 2010. aasta parlamendivalimistelt. Ungarlastele anti valida, kumb suudlus on õige. Tulemuseks Fidezi absoluutne domineerimine parlamendis.
