Jutt on Aarne Rannamäe juhtitud saatest “Vabariigi kodanikud”.

2016. aasta kevadel ilmus julgeolekuanalüüs, millest nähtus NATO mõningane ebakindlus Balti riikide kaitse planeerimisel. Selgus, et liitlased ei pruugi siia õigel ajal kohale jõuda. Eesti Kaitseväel tuleb mõnda aega omaenda jõududega vastu pidada.

See analüüs oli põhjuseks, miks Rannamäe kustus Marko Mihkelsoni ja minu stuudiosse. Minu osaks oli mängida vastast kõigile neile, kelle rolliks, osalt ka töökohustuseks, on olla optimistid.

Kui pole oponenti, siis ei teki ka diskussiooni. Seda teab iga ajakirjanik.

Eriti ägedalt vaidles Deniss Metsavas mulle vastu vene rahvusest sõjaväelaste lojaalsuse küsimuses. Tuues iseennast postiivseks näiteks.

Saatesse läksin ma südant kõvaks tehes. Mulle oli (ja on) väga vastumeelne rääkida aina uuesti ja uuesti, et NATO viies artikkel ei ole aamen kirikus või siis hakata kahtlema eestivenelaste tahtes minna relv käes Eestit kaitsma. See viimane oli 2016. aastal ühe küsitlusega kinnitust leidnud.

Nagu ma Rannamäe saate avalõigus ütlesin – teleka ees istujate hulgas on kindlasti ka Vene saatkonna töötajad ning neile peab demonstreerima kaitsetahet, mis pritsib silmist, ninast ja kõrvadest.

Mina ja Kristina Kallas, ainus naine publiku hulgas, olime siis justkui ainsad kaitsetahtelised “sordiinikud.”

Asi pööras jamaks juba algusest peale. Stuudiosse jõudes nägin, et publikuks olid suures osas professionaalsed sõjaväelased, kellest mõnda ma tundsin isiklikult. Nimelt olen ma Kaitseväe reservohvitser. Seega pidin ma: a) vaidlema omadega ja b) vaidlema nendega, teades väga hästi, et paljudes punktides on nad minuga nõus, kuid nad ei tohi avalikus diskussioonis minuga mingil juhul nõustuda.

AJAD MUUTUVAD: Andrei Hvostov väitlemas 2016. aasta kevadel saates "Vabariigi kodanikud" Marko Mihkelsoniga. Tagareas Kristina Kallase seljataga istub major Metsavas - toonane eeskujulik sõdur, nüüdne riigireetmises kahtlustatav. Foto: ERR

Ausalt öeldes tegi see mind närviliseks ja ebakindlaks. Mul pole nii sitta tunnet üheski saates olnud. Ühest küljest olin ma Kaitseväest kaugel olevatele tsivilistidele kohustatud rääkima, kuidas asjad kaitsetahteliselt on, ning teisest küljest sain aru, et see tõde tuleks sügavale maha matta ning kolm meetrit betooni peale valada. Et mitte keegi seda välja ei urgitseks.

Nende kahe tunde vahel viseldes olin ma stuudios ainus isik, kes tundis end ilmselgelt ebakindlalt. Vaadates saate salvestust praegu üle, tahaks hakata öökima.

Kaitseväe ohvitserid täitsid oma kohuse – nad ei jäänud minuga mitte üheski punktis nõusse. Kolonel Veiko-Vello Palm, 1. brigaadi ülem, minu ülemus sellest hetkest, kui mind peaks kutsutama Kaitseväkke, lükkas minu väited ümber, aga ta ei muutunud isiklikuks.

Seda tegi major Deniss Metsavas, kes lühidalt öeldes süüdistas mind Kremli teenistuses olemises.

Major oli 2016. aastal, selles saates osalemise ajal, Vene sõjaväeluure informant.

Eriti ägedalt vaidles ta mulle vastu vene rahvusest sõjaväelaste lojaalsuse küsimuses. Tuues iseennast postiivseks näiteks.

Mul oli terve kuulipildujalinditäis argumente, mis ma oleks võinud publiku pihta sealsamas stuudios kõmmutada, aga ma hoidsin end tagasi. Ikkagi omad inimesed, ajame ühist asja.

Praegugi piirdun ma nendinguga, et eestlased kipuvad pidama lojaalseks seda, kes ütleb, et ta on lojaalne. Kui aga keegi esitab küsimusi ning kahtlusi, siis ta muutub automaatselt Kremli agendiks.

See on kohutavalt lapsik ja naeruväärne hoiak.

2016. aasta 26. aprilli “Vabariigi kodanikud” on üks minu häbiväärsemaid ajakirjanduslikke kogemusi.