Andrei Hvostov: Mina, kuueteistaastane
Esialgu vaid kohalikel valimistel. Ettepaneku läbiminekul rakenduks see esimest korda 2017. aastal. Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste on toonud põhjendusena muu hulgas meie ühiskonna vananemise, mistõttu vanemaealised omavad üha rohkem valimistel kaalu.
Mõned näevad selles probleemi. Teised mitte. Siinkirjutaja on esimeste hulgas, aga minu kunagine tulihingelisus on järele andmas. Avalik arvamus on mu maha rahustanud. Jah, Eesti kahaneb ja kuhtub, ning see avaldub ka valijaskonna vananemises. See on fakt. No ja siis?
Kisa-kära, mis puhkes, kui Yana Toom siit tuleneva hästi reljeefselt välja ütles (paratamatu väljasuremine), ei muuda selles faktis midagi. Kisasime-kärasime, siis tüdisime ja läksime tagasi telekat vaatama. 16aastastele valimisõiguse andmine on järekordne abinõu, mille kohta võiks öelda “liiga vähe, liiga hilja”. 16–17aastaseid noori on meie rahvastikust hinnanguliselt 1,9 protsenti. See pole jõud, mis paneks meie poliitikuid taotlema noorte valijate sümpaatiat. Nad olid ja jäävad kaldu pensionäride poole.
Valimisea langetamise (loiuvõitu) debatid on toonud välja huvitava küsimuse – millises eas muutub inimene täiskasvanuks? Ta muutub siis, kui peab. On teada selline fenomen, et vanemate hoolitsuse äralangemisel (näiteks käivad Soomes tööl) võtab perekonna kõige vanem laps vastutuse enda peale. Ise käib viiendas klassis, aga väikevend või -õde alles teises. Viienda klassi laps muutub asendusvanemaks. Kui ta on seda rolli täitnud ühe aasta, siis ma annaks talle kõhklematult valimisõiguse. Karmist elukoolist läbi käinud laps teab, mida ta tahaks ühelt poliitikult. Too mulle mu vanemad tagasi!
Ent samas ma tunnen 30aastaseid, kes on ikka veel täielikud noorukid. Läänemaailma üks fenomen on lapsepõlve pikendamine lõpmatuseni. Sest see on võimalik, ja kui on võimalik, siis seda võimalust ka kasutatakse.
16aastaste valimisõiguse arutelus on meie pedagoogid leidnud, et selle õigusega peaks kaasnema ühiskonnaõpetuse tundide arvu suurendamine. Mis on keeruline, sest seda peaks tegema millegi arvelt. Õppekavad on meil niigi üle koormatud.
Võtke rahulikult, kallid õpetajad. Enam vajaks ühiskonnaõpetuse tunde hoopiski 16aastaste vanemad ja vanavanemad. Ühiskonna üldise lapsemeelsuse süvenemisel (tulenevalt dementsuse laiemast levikust) ei muuda noorukite valimisõigus siin suurt midagi.
