Väike tõrvatilk – nagu ikka – on paraku siingi.

Selle teksti kirjutamise päeval võtavad meie toimetuse sekretärid vastu arvukaid helistamisi lugejatelt, kes leiavad, et ajakirjanikud, kes kirjutasid Veerpalu juhtumist “valesti” (loe: avalikustasid selle), peaksid saama karistatud.

See on vox populi.

Mida ütlevad arvamusliidrid?

Jaak Aaviksoo, siis kui ta oli kaitseminister, avaldas Diplomaatias artikli “Infokonfliktid ja enesekaitse.” Toon sealt ühe lõigu: “… miks me oma perekonna pildialbumites leiame pilte küll abiellumistest ja laste sünnist, aga vahel harva, erakordselt perverssetel juhtudel perekonnatülidest või koduvägivallast. Peredele tuleb jätta õigus albumisse pilte valida ja selline õigus tuleb jätta ka riigile ja rahvale.”

Kokkuvõtvalt – perekond, rahvus ja riik evib mitte ainult õigust, vaid ka kohustust näida välismaailma silmis eeskujulikuna. Vaid siis oleme tugevad.

Alati ja kõikjal tuleb rääkida sellest, et Eestis pole tavaks rikkuda Moosese kümmet käsku.

See pole probleem.

Mure algab sealt, kus me avastame korraga, et meie korralikkuses kahtlejaid ähvardataksegi täiesti reaalselt. Kuni füüsilise arveteõienduseni. Ja keegi ei sekku.

Kuidas reageeriti Vikerraadio saates “Vinguviiul” kõlanud ettepanekule Veerpalu dopinguprobleemist kirjutanud Tuuli Koch elimineerida (vahend: tulirelv)? Loiu arutlusega, kuidas peaks raadiojaamadesse helistavate inimeste suhtes rakendama eeltsensuuri.

Teate, kuidas kõlab täielikult lause, kust on võetud ütlus “rahva hääl on jumala hääl”?

Nec audiendi qui solent dicere, vox populi, vox Dei, quum tumultuositas vulgi semper insaniae proxima sit.

“Ärge kuulake neid inimesi, kes ütlevad, et rahva hääl on jumala hääl, sest rahvamassi äkilisus on alati lähedane hullusele.”

Õnnitlused Veerpalule ja väike palve ka – ehk saaks hullunud fännidele edastada mõne rahustava sõnumi?

Keegi teine siin riigis ilmselt sellega tegelda ei kavatse.