Andrei Hvostov: Olen loomult optimist
Legendaarses Eesti Üliõpilaste Ehitusmalevas lauldi 80. aastate alguses ehk siis sügava stagnatsiooni ajal sellist laulu:
Olen loomult optimist / ja usult riigiusku / ajalehe esikülg mul / annab eluusku
sealt ma loen, mis otsustavad / head ja tähtsad mehed, / kelle üleskutsed toovad ära / esilehed
meie elu helgeks teevad / nende üleskutsed / tähtsail meestel on ju tähtsad / tööd ja elukutsed
üleskutseid täites / näitan üles oma truudust / hea, et meil ei ole karta / üleskutse puudust
See oli tollal, omas ajas, pööraselt naljakas laul. Must huumor selle parimas väljendusvormis. Seda laulu võiks ka praegu laulda. Ainult nüüd ei tekita see enam lõbususehoogu.
Ma ei hakka kirjutama veel kord Yana Toomist. Avalik hukkamõist on aset leidnud. Otsus kõlab – mingu ära ja võtku oma lapsed kaasa. Eks nad lähevadki, ega nad seda endale lõputult öelda lase. Sellega on kõik korras.
Aga mitte ainult sellega pole “kõik korras”.
Osalesin läinud sügisel riigikogus arutelus, milleks andsid põhjust 2011. aasta rahvaloenduse esialgsed tulemused. Kui mäletate, siis need tulemused mõjusid ehmatavalt. Need ei olnud nii sünged kui Lätis, aga ikkagi – rahvuskehandi vähenemine võrreldes eelmise loendusega tervelt maakonna jagu.
Esimene ehmatus on nüüdseks taandunud. Olen kuulnud harrastusdemograafidelt kõiksugu huvitavaid seisukohti. Esiteks olla eestlaste iive positiivne – üldarvestuse keerab kehvaks venelaste iive. Aga venelaste kehv iive on iseenesest hea uudis. Edasi – rääkides rahvastiku vähenemisest maakonna ehk 70 000 inimese võrra, siis eestlaste arvele langeb siin kõigest 40 000. Kõigest.
Hea küll, hobidemograafid on õndsad, aga sama rõõmustav on olukorra hinnang ka kutselistelt rahvastikuteadlastelt.
Hea on lugeda Tallinna ülikooli demograafia instituudi direktori Luule Sakkeuse arvamust. “Rahvastiku jätkusuutlikkus on olnud tagatud ja meil pole põhjust arvata, et see ei ole nii ka järgmiste põlvkondade suhtes.”