Eesti omavalitsuste laenukoormus ulatub keskmiselt umbes pooleni eelarvetuludest. Seda pole palju. Sõltub muidugi raha hinnast, aga kui vaadata näiteks Saue valda, siis umbes 55protsendise netolaenukoormuse juures kulub meil laenude maksmiseks umbes 5 protsenti tuludest. Võrdluseks: eraisikust laenuvõtja kulutused majalaenu teenindamiseks ei tohiks ületada 30 protsenti püsituludest (võttes aluseks vastava kalkulaatori Swedbanki kodulehelt).

Suur laenukoormus on eelkõige kiiresti arenenud omavalitsuste probleem. Samas suudavad just need omavalitsused keskmisest paremini laenu teenindada.

Riigi kehtestatud laenupiirangud on aga kahe teraga mõõk. Rikkamad omavalitsused ei saa enam teha vajalikke investeeringuid ja kasutavad selleks erinevaid averuse (ehk PPP-projektide) vorme, mis muudab raha hinna tavalise pangalaenuga võrreldes ligikaudu kaks korda kõrgemaks.

Omavalitsuse rahavood on suhteliselt hästi prognoositavad (kui seadusandlik risk kõrvale jätta), kuid eri omavalitsuste kulude ja tulude struktuur on väga erinev. Jooksev tulude ja kulude vahe on seetõttu kindlasti adekvaatsem piirmäär kui lihtne 60 protsenti tuludest. Seda arvestab ka tulevast aastast jõustuv kohalike omavalitsusüksuste finantseerimise seadus, mille kohaselt võivad omavalitsused suurendada oma laenukoormust kuni 100 protsendini eelarveaasta puhastulemist. See tähendab, et omavalitsus võib suurendada oma laenukoormust, kui tema jooksvad tulud ületavad piisavalt jooksvaid kulusid.

R Raasuke viitab, et omavalitsuste investeeringute tase on langenud ligi poole võrra (20 protsendilt 10 protsendile), kuna omavalitsuste tulubaas ei kasva vajalikul määral ja selle tõttu väheneb nende investeerimisvõimekus. Jättes kõrvale fakti, et Saue vald investeerib eelarvestrateegia kohaselt nelja aasta keskmisena 18,1 protsenti eelarvemahust (kasutades muu hulgas reserve), julgen väita, et nende arvude taga tuleb näha mitmeid asjaolusid.

Esmalt tuleb omavalitsuste investeeringuid seostada Euroopa Liidu struktuurfondide toetusega. Paljudes valdkondades on mahukad investeeringud tehtud ja Euroopa Liidu finantseerimisperioodi lõppemisega kuivab tasapisi kokku ka investeeringuteks saadav raha. Teiseks kajastub eelnimetatud averusprojektide tõttu osa investeeringuid raamatupidamislikult kuludes.

Kolmandaks langeb investeeringute suhe seetõttu, et omavalitsustele antakse otseselt või varjatult üle uusi ülesandeid, rahalist katet selleks aga seadustega ette ei nähta.

Kui tõmmata paralleel pangandusega, siis iga pank sattuks tõenäoliselt raskustesse, kui üleöö sooviks 4-5 protsenti hoiustajatest oma raha pangast välja võtta.

Mõnes mõttes just nii juhtuski, kui riik vähendas tulumaksu (omavalitsuste kõige olulisema tuluallika) laekumist omavalitsustele 0,53 protsendipunkti võrra.

Meie pankadele olid rasketel aegadel abiks tugevad emapangad, meie omavalitsuste “emavalitsus” aga valas majanduskriisi harjal hoopis õli tulle.

Kui õigesti mäletan, siis mullusel “Linnade ja valdade päeval” teatas rahandusminister Jürgen Ligi küsimustele vastates: valitsus pidas õiglaseks, et kui langetatakse tulumaksutaset üldiselt, siis langetatakse seda ka omavalitsuste arvelt. Samas unustades, et tulumaks annab omavalitsustele sageli 60–80 protsenti tuludest ja alternatiivseid omatulusid omavalitsustele põhimõtteliselt ette ei nähta. Riigieelarves moodustab üksikisiku tulumaks aga kaduvväikese osa, umbes neli protsenti

Arusaadavalt mõjutab tulumaksubaasi vähendamine omavalitsusi märksa valusamalt. Kui valitsus soovib siit tükki hammustada, peaks mõtlema, kuidas anda omavalitsustele võimalusi oma tulusid iseseisvalt suurendada. Praktikas aga näeme hoopis maamaksu kaotamist, aktsiisimaksu lisamist tööstustehnika kütusele ja teisi samme, mis otse või kaude omavalitsuste tulusid ja nende isemääramisvõimet vähendavad ning kulusid suurendavad. Kokkuvõttes on tekk meil siin riigis üks ja pisut väike ning selle üksteise pealt ärasikutamisest pole lõpuks kasu kellelegi.

Olen kaugel arvamusest, nagu oleks iga viimane omavalitsus Eestis finantsiliselt tugeval pinnasel. Toetan ka mõtet, et isegi rikkamad omavalitsused peaksid konsolideeruma arengueeliste ja finantsvõimekuse maksimeerimiseks. Ent kui omavalitsused poleks laenu võtnud ja investeerinud, oleks meil paljud koolid ja lasteaiad endiselt halvas korras või sootuks olemata, laguneksid amortiseerunud teed ning vee- ja kanalisatsioonivõrgud, samuti oleksid paljud olulised avalikud teenused kättesaamatud. Kindlasti ei saa pidada kõiki omavalitsusi laenukoormuse tõttu viitsütikuga pommideks. Vastupidi – paljud omavalitsused on tänu laenamisele jätkuvalt elamisväärsed ega ole muutunud ääremaa pommiaukudeks.

Loo autor on Saue vallavanem.