Midagi on siiski õhus siin paesel kamaral, kus eluleb kannatlik ja seaduskuulekas kodanik, kes väidetavalt suhtub talupoegliku umbusuga "ärahellitatud eurooplase" moenarrustesse.

“Eeskujuliku majanduspoliitika ning tasakaalustatud eelarvega riigi kuvandi nimel kannatagem välja tagasilöögid isiklikus heaolus. Küll saabub aega, mil viie jõukama riigi hulka kuuludes kõik pirrud kahel otsal lausa löövad lõkendama”. Ametlik retoorika kõlab õõnsalt nagu tünni kukkunud munga kaeblemine.

Millal saabub aega, kaua tuleb ohvreid tuua, ja miks on isiklik heaolu väiksema tähtsusega kui riigi imago? Inimesed on väsinud olemast passiivses objekti seisus, kelle eest keegi kusagil kõik ära otsustab. Nad tahavad, kasvõi näiliselt, tunda end poliitilise subjektina, kellel ise on õigus otsustada enda elu puudutavates küsimustes. Veel pole sellist joobumist oma hääle kõlast ja tegude tagajärjekusest, nagu Occupy Wall Street taolisel massiaktsioonil, aga rahulolematuse ilmingud kasvavad üha jõuliselt.

Liikvele on läinud rahvast, kes distanseerib end teenekatest demonstrantidest - pensionäridest, geidest, Tiit Madissonist ja Notshnoi Dozorist. Isegi meie kõigutamatu peaminister on väsinud piksevarda rolli kandmisest ning tõotab ametiaja lõpus taanduda. Võib olla samadel motiividel nagu turkmeenia isevalitseja Saparmurat Njizanov, kes pärast igat tagasiastumislubadust nautis, kuidas ta alamad kummuli langedes anusid kallist türkmebashit jääma, sest peale tema pole kedagi, kes rahvast juhiks.

Samas tajun ma igal sammul suhtumist meeleavaldamisse kui eestlase jaoks võõrasse tegevusse. Justnagu oleks vaikne allaheitlikkus eestluse unikaalne komponent. Suhtumine algab rohujuure tasandil, netisõimuna. Näiteks kunstitudengite probleemi, kes avaldavad meelt EKA uue õppehoone ja kogu kunstihariduse kaitseks, lahendab vox populi järgnevalt: “siniste peadega purkiessujate koht pole linna parimale platsile ehitatud kallis klaastornis vaid kusagil äärelinna tüüpkoolis. See maksumaksja kulul parasiteerimine tuleks üldse ära lõpetada!".

Siin pole küll tegemist niivõrd vastumeelsusega õiguste eest seismise, kuivõrd proletaarse vihaga kunstnike ja humanitaarharitlaste vastu.

Miks ma pean alluma?

Ametiühingute tegevus äratab teistsugust umbusku: kogu aü-värk on nagu nõukaaja vähkkasvaja meie tublis kapitalistlikus organismis.

AK uudistetoimetaja teeb endast parima kompromiteerivmaks kogu protestimiitingu sõnumit: ta uurib umbkeelselt tööliselt, mis on tema käes seisvale eestikeelsele loosungile kirjutatud. Kui too jääb vastusega jänni, siis on pilt selge - tööõigusvõitluse kattevarjus käib kõva massidega manipuleerimine.

Veidi arukamalt kõlavad argumendid, mis kutsuvad üles mitte kõigutama paati ajal, kui paat on täis reisijaid, kes kõik mingitpidi kannatavad. Õpetajate streikimine olevat mõttetu, sest palgatõusuks raha nagunii ei ole ning streik ainult destabiliseeriks niig probleemset olukorda. Et ka need, kes seni vait on olnud, hakkavad kah oma õigust taga nõudma. Kuhu me niiviisi välja jõuame? Kreeka tasemele?

Tegelikult jõuame välja fundamentaalse küsimuseni: kas indiviidi kohustus on igal tingimusel eelistada üldisi huvisid? Või seista eelkõige oma huvide eest? Isegi juhul, kui need lähevad üldiste huvidega vastuollu? Kas inimene on riigi võik riik inimese jaoks?

Miks peab ühele võimekale pedagoogile korda minema retoorika, et kui oluline on säilitada stabiine majandussüsteem, kui ta ise vireleb toimetuleku piiril? Miks peavad nende ametite esindajad, keda me väärtustame kõige rohkem – õpetajad, meditsiinitöötajad, päästjad, korrakaitsjad - olema absurdselt alavääristatud majanduslikus mõttes. Madal sissetulek tähendab ikkagi madalamalt väärtustatud panust, ükskõik kui õilsate sõnade taha seda ei peidetaks.

Ning kui sõnadel pole enam kaalu, on täiesti loomulik, et inimene hakkab muude vahenditega õiguste eest seisma. Ilma et ta peaks kogu aeg süütunnet tundma. Ühiskonna eesmärk pole minu arust iga hinna eest stabiilsust alal hoida, vaid tarnida võimalikult kõrget elukvaliteeti võimalikult suurele hulgale liikmetele.

“Me saame aru küll, et muutusi on vaja, aga miks kohe ultimaatiumeid esitades?” Paraku on elus nii, et need, kes muutusi tahavad ellu kutsuda, ei saa seda teha kenade lauakommete ja aadlidaamiliku kõnepruugiga. Kuulatakse seda, kes karjub kõige kõvemini.

Lõplikku üksmeelt ei ole võimalik saavutada ühiskonnas, kus on nii palju vastandlikke huvisid, intriige ja konkurentsi. Võin kihla vedada, et need majandusliku ja poliitilise võimu esindajad, kes praegu silmakirjalikult manitsevad, et kui vastutustundetu ja egoistlik on praegu oma õigust nõuda, pole saavutanud oma positsiooni vaikselt ja viisakalt, isiklikke huvisid ja egoismi alla surudes.

Murphy seaduski sedastab, et head inimest ei unustata - kui tahad järgmist heategu, siis tead juba, kelle poole pöörduda. Minu vanaema oli tohutult kena inimene, kes kunagi minuga ei pahandanud. Mis aga tähendas, et vanaemaga maal suvitades läksin täiesti ülekäte - trampisin memmel kukil ja urineerisin iidsesse veimevakka.

Kenasid inimesi kiputakse aga unustama siis, kui läheb hüvede jagamiseks. Kui tahad, et sinu tahtega arvestataks, siis pead olema valmis jalgadega trampima, manguma ja ähvardama, nagu kainik kommiriiuli juures. Või streigi välja kuulutama.

Mõnikord ma mõistan pigem märatsevat kreeklast, kes viimse võimaluseni seisab oma 13. kuupalga eest, olgugi, et suures plaanis tähendaks see vana hea Hellase pankrotti, kui nukrat eestlast, kes müts pihus võtab koondamisteate vastu.

Vahel tundub, et alarahastatud kinosfääri vedama oleks vaja kah mõnd hüsteerilist matrooni, kes sööstaks ilma häbitundeta läbi ukse, püherdaks maas, uluks ja rebiks riideid ribadeks. Mitte ei paluks, vaid nõuaks. Võib kihla vedada, et me lõpuks saaksime, mida tahame - pelgalt sellepärast, et vabaneda sellest hullust.

Konservatiivid ja marksistid

Suhtumises inimese õigustesse jookseb veelahe ka maailmavaadet pidi. "Kultuurist iseäranis rikkumata õiguslased mõistagi arvavad, et inimõigused on inimesele kaasa sündinud, nagu mõni organ, aga inimkohustused on liberaalses demokraatias kadunud geneetilisse prügikasti nagu looteea lõpused" ironiseerib Mihkel Kunnus essees "Humanism sööb oma lapsi".

Ma saan aru, miks on konservatiivide suunalt tuleva kriitika alla sattunud humanism. Nimelt rõhutab see, et keskmes on inimene oma vajaduste, huvide ja õigustega. nimkesksusele olgu allutatud kõik muu.

Sellele positsioonile vastanduvad aga nii konservatiivid kui marksistid, kes rõhutavad igaühele laienevate universaalsete õiguse asemel inimeseks olemise kohustusi. Kohustusi, mis tulenevad kuulumisest laiemasse üksusesse või allutatusest kõrgemale väärtusele. Olgu selleks riik, rahvus, sotsiaalne klass, usk, institutsioon või traditsioon.

Seepärast on õiguste eest võitlev inimene midagi kahtlast, kes üritab usurpeerida kõiketeadva autoriteedi võimu. Inimese õigus tuleb välja teenida kohustuste vastuvaidlematu täitmisega. Aga kui läheneda ratsionalistlikult, siis rahvus on ainult identiteet - keele, kultuuri ja elulaadi alusel moodustunud inimrühm, riik pole muud kui instrumentaalne tööriist selle teenistuses ning traditsioon tavade ja harjumuste komplekt, siis pole ka see “kõrgem” antus midagi muud, kui teatavat sorti kokkulepe. Kokkulepe, mis muutub pidevalt käsikäes tingimuste muutumisele.

Vabaduse sisu

Võtame näiteks geide võitluse partnerlusleppe seadustamise eest. Partnerluslepe ehk rahustav eufemism abielule, mis omab abielu juriidilisi tunnusjooni, aga mitte sama nimetust, võiks rahumeeli olla laia avalikkuse jaoks ebahuvitav juriidiline küsimus, mis sätestab pärimisõiguse, varade jaotumise ja muud seesugust, kui abielu institutsioonile ei omistataks teatavaid inimüleseid “pühaduse” tunnusjooni.

Mis saaks olla ka paadunud konservatiivil selle vastu, kui keegi otsutab elu lõpuni ühte jääda armastatud inimesega ja anda ka sellele kooselule seaduslik kaal? Aga ei, traditsioon ütleb, et abielu on mehe ja naise vaheline asi.

Arvestamata, et ka traditsioon muutub ajas – vana Egiptuse traditsioon nägi ette valitsejate abiellumise oma õdedega, vana Kreeka traditsioonis aga “valgustasid” filosoofid oma jüngreid mitte ainult filosoofilistes aspektides, euroopa kuningakojad olid aga traditsiooni järgides sugulusabieludest sündinud kehvaverelisi troonipärijaid täis.

Traditsioon oli, et mustanahalised on orjad, et naised ei saa riigiasjades kaasa rääkida ja et lapsi kasvatatakse kantsiku abil. Traditsiooni hoiab üleval tautoloogiline loogika - see on nii, sest see on nii ette nähtud. Ja pole meie asi seda vaidlustada. Kui poleks neid vapraid, kes julgenuks traditsiooni kõikvõimsust kahtluse alla seada ning võidelda inimese õiguse eest olla inimene, elaks me ikka veel isegi vanamoodsa inimese jaoks kaunis ebainimlikus õhustikus.

Ma tean, et liberaalsus on kaunis negatiivse varjundiga sõna. Aga sellest hoolimata, või just selle pärast võiks liberaalid astuda välja liberalismi laiade õlgade tagant ning anda vabaduse mõistele tagasi selle õige sisu.

Kui majanduspoliitiline liberalist kuulutab tugevama õigust, et ühiskond on täpselt sama tugev kui tema kõige tugevamad liikmed, mistõttu toetada tuleb ainult kõige elujõulisemaid ja kohanemisvõimelisemaid, siis liberaal peaks vastupidises veenma – ühiskond on täpselt sama tugev või nõrk, kui tema kõige nõrgem lüli. Ning seistes kindlalt kõigi ühiskonnaliikmete õiguse eest sõna maksma panna ja elada paremat elu, seisab ta ka parema elukeskkonna eest. Isegi kui see ei ole meie üldiste huvidega kooskõlas.