Andres Raid : Kelle huvides on põlisrahva järjekordne „tsiviliseerimine“?
Eesti on huvitav maa - ehitatud küll suuresti müütidele ja pärimustele praktilise kogemuse asemel, kuid terasemale silmale vaatab siit ajaloost vastu poliittehnikate ning kõivõimalike skeemide rahvusvaheline kullafond. Mis seos on praeguse kohtusüsteemil kunagise, sajandeid tagasi eksisteerinud Balti erikorraga? Tuleb välja, et ajalugu kordab end tõepoolest, ehkki oluliselt uuenenud kvaliteedis.
Kas kohalik omavalitseja pole ikka sisuliselt mitte keegi?!
Etnilistele gruppidele on üldiselt omane soov hõivata endale mingid sotsiaalsed nišid ja eriti ilmne on see just arhailistes ühiskondades. Meil oleks tegelikult üsna hea mäletada sedagi, mis „nišis“ olime me siis, kui kehtis „Idamere (Balti) erikord“ – niivõrd imelikult kui see ka ei kõla, vedas tegelikult just kohalikel rahvastel seetõttu, et vene tsaarid asusid otsekohe russifitseerima just kohalikku Balti-Saksa mõisnikkonda. Õigeusk ja venekeelne kooliõpe avasid paljude aktiivsete ja terava vaimuga eestlaste jaoks sotsiaalse lifti ning eriti põnevaks just poliittehnoloogiate mõttes teeb kogu asja just see, et venestamise tegelikuks objektiks oli just seesama Ritterschaft (tööriistaks muidugi kohalikud) ning kogu tegevus pidi välja viima vana Idamere Erikorra jäänukite kadumisele. Mida enam kaasajastus ühiskond poliitiliselt ja majanduslikult, seda enam kadus vahe sissetulekute ja tegevusvaldkondade osas erinevate etnoste lõikes ja maarahva esindajad hakkasid vaikselt haridusvõimaluste avardumisel ühiskonnaelu erinevates sfäärides üha kõvemat häält tegema.
Sotsiaalse lifti ehk tõusu võimalus pärisorjast talupojale vajaks ehk põgusat lahtiseletamist. Mille poolest erines Lääne-Euroopa oluliselt tsaari-Venemaast? Läänes oli tegemist kohaliku omavalitseja näol näiteks kuninga vasalliga, kel oli oma loss või kindlus ning maa, mida ta oma kaaskondlaste ja talupoegade abiga sissetungijate eest kaitses, sidudes ja nõrgendades kogu riigi vaenlast. Tegemist oli seega kohaliku autoriteediga igas mõttes, talupojale oli see kohalik autoriteet võimu tipp – kaugemale sellest ei pääsenud ta kunagi. Venemaal olid kõik, ka kohalikud mõisnikud imperaatori jaoks holopid ehk orjad ja valitseja poolt vaadatuna polnud selles mõttes kohalikul mõisnikul ja talumehel vahet. Mõisnik polnud mingi autoriteet – selleks oli ainult keiser ise ja temale võis kaevata ka talumees. Siinmail põhjustas see paksu verd just mõisnike seas, sest talumehed ja meresõitjad said enamalt jaolt küll teoreetilise, kuid vahel harva ka praktilise võimaluse ka siinse rüütelkonna peale kaevata otse keisrikojale. Erinevad Vene valitsejad kasutasid seda usinalt rüütelkonna vastu ära, musta töö tegi manipulatsioone mittenägev tööriistana kasutatav talumees tänulikult ära.
Ette rutates tuleb siit välja tegelikult üsna inetu paralleel – Eesti poliitiline võim on kuni tänaseni teinud kõik endast sõltuva, et teha enda peale kaebamise (nüüd siis Euroopa kohtusse) ülimalt keeruliseks, kui mitte võimatuks. Sealset õigust (meie jaoks ülimuslikku) hoitakse endiselt salajas ja normkontrolli teostamise võimatusele on osutanud ka Euroopa kohus, öeldes otse välja, et meil puudub efektiivne õiguskaitse süsteem kui selline (konstitutsioonikohus näiteks). ÜRO 2007.aasta Põlisrahvaste Õiguste Kaitse Konventsioon on Eesti ametnike poolt küll alla kirjutatud ja Riigikogu on oma nõusoleva noogutuse kah teinud, kuid paber ise on praktiliselt salajas hoitud – mis juhtub siis, kui põlirahvas neid seal deklareeritud õigusi ka päriselt taga hakkab nõudma? Kas võib tõesti olla nii, et Vene tsaarid olid Ritterschafti venestamisel oluliselt efektiivsemad, kui praegune Brüssel meie igasuguste valitsuste europiseerimisel?! Kelle rolli täidab siin rahvas või kelle tööriist on ta antud juhul? Kui vene õppekeel libistas paarsada aastat tagasi talupojad saksa mõisnike mõjuvõimu alt pisitasa välja, siis praegu tundub olevat uus võõrkeel just see, mis just meid kohati imelike euroametnike mõjuvõimu alla tagasi viib. Mida teha siis venelastega? Läbi eesti keele inglise keele areaali? Karta on, et jätavad maakeele vahele, nagu meie endigi puhul vähemalt tendentsina võib täheldada.
Tuleviku taassünd või arhailisuse taastekkimine tegi laias laastus võimalikuks suure hulga muulaste rühma tekkimise, kes on ametis teisejärgulisemate või mustemate tööde tegemisega. Täna on neist suur osa töötud ja see on tegelikult rahvuslik konstruktsioon ja rahvusliku arengu üks perspektiivne mõjutaja.
"Restitueeritud“ Eesti käitus migrantidega mitte just eriti eetiliselt ja kahjuks üsna lühinägelikult säilitades neile omamoodi getod oma poodide, lasteaedade ja koolidega (Lasnamäe ja Kopli Tallinnas) või traditsioonilised asualad nõukogude ajast (Kirde-Eesti) rakendades nad vähemtasustatud ja suhteliselt mustal tööl. Sama saatus on määratud ka nende järeltulijatele koos teadmisega, et mujal on veel hullem ja neis oludes on üsna raske loota, et nad kas vabatahtlikult või sunniviisiliselt eesti rahvusesse sulanduvad, sellele lisaks on ka vastastikuse ärrituse koefitsient küllaltki suur. Mida neis oludes edasi teha, on üsna eksistentsiaalse iseloomuga küsimus.
Meie poliitilise eliidi üsna andetud tegevused on viinud sinna, et on hakanud kujunema uus, nimetagem seda etnoklassiks – uut proletariaati ei looda enam majandusliku staatuse, vaid etnilise kuuluvuse alusel. Tekkivasse uude kõrgklassi ei võeta aga kaasa loomulikult kõiki oma põlisrahvast rahvuskaaslasi, vaid selleks pead olema „õige“ – „õige“ on aga vägagi suhteline mõiste ja sõltub lisaks keele ( ingl keeles „tongue“) pikkusest, liikuvusest ja paljustki veel. See uus ja suhteliselt väiksesarvuline, kuid end järjekindlalt sõltuvalt vajadusest kas „riigiks“ või „rahvaks“ nimetav klass kannab endas revolutsioonilisuse uut laengut – sotsiaal-poliitilised nõudmised segunevad etnokultuuriliste ja religioossetega ja seda kannab matemaatiline arusaam selle kohta, et must minevik ja helge tulevik annavad (teiste jaoks) välja otse loomulikult hallivõitu oleviku, millega tuleb leppida, sest see on nagu öeldud, matemaatiline paratamatus.
Eesti tundub kordavat Idamere Erikorra kurba kogemust. Enamus muulastest on ikka raskel ja mustal tööl ja ei oma nagu kahjuks enamus siinsest põlisrahvastki isegi ettekujutust näiteks Riigikogu poliitilisest subjektsusest (oma õigustest rääkimata), kuid samas – mis meil sellest, mis oli varem? Tuleb vaadata ettepoole, seal terendab aga etnoklasside lausa religioosselt organiseeritud erikord, mis raskendab igasugust dialoogi ükskõik kelle vahel. Proletaarlasi kui selliseid meie, eestlaste, hulgas enam praktiliselt ei ole. Pole ka deklasseerunud vaesunud elementi, kes suvalise raha ja öömaja eest on valmis ükskõik mida tegema. Ei ole ka tuju ega viitsimist, sirge selg on õigustatud vaid selle puhul, kelle sphincter ani peldikuni vastu ei pidanud. Ja mälestused on, need annavad jõudu. Mis sest, et needki on sageli väljamõeldud.
Küsimus ronib vägisi välja – kas tõesti on tendents, et kohalikust omavalitsusest rääkimata on ka Toompea võim Brüsseli jaoks holopp ja kohaliku ainuke lootus on kiuslikust isandast müüda pääseda ja sealt õigust nõuda, rahvusest sõltumata?
