Andres Raid: Lõpetage ometi see hämamine!
Juhan Parts teatab samal ajal teises väljaandes – mis sest tolku, kui mingid veidrikud käivad ja leiutavad! (http://www.e24.ee/987692/mis-kasu-on-sellest-kui-veidrikud-kaivad-ja-leiutavad ) Stimulaator noortele missugune!
Alles lugesime teadet selle kohta, et kaitseministeerium tellis instrumendi mõõtmaks meie poiste valmisolekut sõjaväeteenistuseks. Põguski pilk tegi kindlaks, et instrumenti (riista) polnudki ja oli ankeet ehk küsitlus ja see on juba ammune tõde, et mõõta saab vaid mõõdetavat ehk karakteristikuid – pikkust, kaalu, laiust, kiirust ja paljutki veel. Mõõtmiseks on kindlad meetodid ja kriteeriumid ja mõõtmist ning hindamist pole paslik isegi keskkooli lõpetajal segamini ajada. Kogu jama seisneb siin selles, et lihtsa joonlaua eest pole viisakas riiklikke miljoneid liigutada ja neid kellelegi välja käia. Mingi udupeene kroonupoeesia eest aga küll – petab ära.
Paljude asjade ja nähtuste puhul on nii, et neile tuleb lihtsalt huvidest lähtuvalt sobiv nimetus anda ja asjad lahenevad nagu võluväel. On kriis, tuleb see nimetada õitsenguks ja heaoluks ja mida rumalam rahvas, seda innukamalt hakatakse seda uskuma. Hiljem, kui saabub selginemine, pole ja aga kuigi mõnus tõdeda (eeskätt endale), et näe, eksisin ja lasksin end ära lollitada. Kogu edaspidine tegevus on kantud ideest tõestada nii endale kui ka kogu maailmale, et mul oli õigus, kama kaks sellest tegelikkusest. Kui see seltskond on suurem, siis julgustatakse üksteist edasi jaurama ja kõik mõistusele üleskutsuvad isendid saavad külge dissidendi kaugelepaistva sildi.
Kuna meil on kirjade järgi teaduspõhine ühiskond, siis vehitakse üksteise võidu kas juba tehtud või plaanitavate uuringutega. Hakkad aga lähemalt uurima, teaduslikust uuringust pole põhjust rääkida, sest selle järele isegi mitte ei lõhna.
Uuringut pole, on kirjeldus
Tellib maanteede amet uuringu – kuipalju autosid läbib mingit lõiku näiteks tunni jooksul. Mida tehakse? Loetakse autod üle, loogiline ju. Tulemuseks on aga loend! Keegi märgib üles, et autodest oli suuri nii- ja naapalju, punaseid omajagu ja musti ka. Tulemuseks on kirjeldus ja ei enamat. Küsitletakse veel autojuhte – kuhu kimad ja miks? Tulemuseks on vastused küsimustele, mis on kokkuvõttes taas vaid üks viis algandmete kogumiseks ja kirjeldavad pigem autojuhte ja nende meeleolusid. Sajad tuhanded ja sageli isegi miljonid on raisatud, sest uuringut ju pole.
Eelpoolnimetatud tegevustest (neid on veel rohkem vaja) saame kirjelduse olemasoleva olukorra kohta. Kui on aga teada, mida tegelikult vaja on või kuhu jõuda, siis peaks aga hakkama tegelikult uurima, et KUIDAS sinna jõuda ja MIKS antud nõuetele ja vajadustele mittevastav olukord on tekkinud. Siit alles algab uuring. Miks see nii oluline on? Oleme jõudnud olukorda, kus vaatamata igal pool kõlavatele sõnadele „uuring“ on unustatud sisu kaasa anda ja paljudel juhtudel ei saa ka uuringute tellijad aru enamat, et enda õigustuseks kõlbab ükskõik mis, mida võib lehvitada ja mille taha pugeda. Haridusfoorumites ja erialastes listides kirjapandus tekstid näitavad sünget pilti sellest, et isegi end õppejõududena esitlevad inimesed ei saa enam aru, mida tähendab teaduslik uuring ja üks seletustest on kindlasti see, et uuringuid tegelikult enam keegi ei vajagi. Igasugune süvenemine ja veidigi põhjalikum analüüs toob välja ülima pealiskaudsuse ja see on selles mõttes suisa kuritegelik, et hävitab ju tegelikult meie oma teaduse ja latt lastakse ka ülikoolis kolksudes vastu maad, sest sellest ajast, kui ülikoolid muutusid eeskätt äriettevõteteks on nende edukuse ainukeseks kriteeriumiks rahaline edukus ja toimetulek.
Kus on retsept olukorra parandamiseks?
Kõikvõimalikest ministeeriumidest on korduvalt küsitud, esitage kasvõi üks uuring, mis vastab kuskiltki otsast teadusliku uuringu kriteeriumidele, tulemuseks on vaikus. Neid lihtsalt pole, on füüsiliste ja virtuaalsete kaustade kaupa miljoneid maksnud kirjeldusi, mis on rohkem või vähem adekvaatsed kirjeldused millegi kohta. Doktoritöid lugedes tuleb ahastus peale ja igalt poolt vaatab vastu Marek Strandbergi lihtne ja absoluutselt õigustatud küsimus – millise teadmise võrra oleme nüüd tänu sellele tööle rikkamaks saanud, mida me enne ei teadnud? Kus on siin retsept olukorra parandamiseks või vaatab siit vastu vajadus olemasolev sinnapaika jätta ja uus välja mõelda? Ja kui keegi toobki „uuringu“ lõpul välja mingid soovitused, siis seisnevad need tavaliselt hüüdlausetes, mis kaunistaksid kunagise NLKP suvalise kongressi lõputeese – ikka parandada, veelgi enam kasutada, tõsta ja muuta efektiivsemaks. Selle udu olemus saab kohe selgemaks, kui oleks omandatud lihtne tõde selle kohta, et ükski tegevus ei saa olla eesmärgiks, küll aga vahendiks.
Sama on ju rahaga – pole paremat abimeest, kuid hullemat isandat pole ka võimalik välja mõelda. Mis see eesmärk siis on? Selleks saab ju olla ainult uus kvaliteet ja see peab olema mõõdetav või vähemalt kindlate ja kokkulepitud kriteeriumide alusel hinnatav. Tegevuste väljapakkumine eesmärkidena ei võimaldagi ju pärast mingi ajaperioodi möödumist hinnata, kas saavutati siis ee, mida taheti või jäi puudu, äkki läks loodetust (planeeritust) pareminigi? Kõikvõimalike ametnike kõnepruuk kinnitab teadmatust täiesti üheselt – igaüks võib seda ka üsna lihtsalt kontrollida.
Vastused kõikvõimalikele küsimustele algavad ju pea alati – ma arvan, võib arvata, oletatavasti, ilmselt, tõenäoliselt jne. Me ei vaja oletusi ega arvamusi, meil on vaja teadmist, mis faktidega kinnitatud. Kellegi tunnetest või arvamustest inimeste saatust sõltuma panna ei tohi, ehkki meie lausvastutamatuse olukorras on see üsna ükskõik. Tõsiteadmist tegelikkuse kohta hoopis kardetakse, sest see ei pruugi meeldida ja selle avalikukstulek võib põhjustada jamasid. Seega tuleb finantseerida edaspidigi rahastada kõikvõimalikke kirjeldusi, mille tulemused on poliitilise retoorikaga kooskõlas ja lisaks tuleb intensiivselt osaleda välisprojektides, millest siia jääb vaid arvuti poolt tekitatud soojus ja raisatud aeg. Juba ammu on igasugune analüüs meil asendatud lihtsa ja sobiliku presentatsiooniga ja igasuguse põhjenduse asemel vaatavad meile vastu lõpmatud õigustused, mida on ilmselt hakanud uskuma nende esitajad ise kah.
