Andres Raid : Nähtamatu sõja faas VI – hävitada tegelik teadus
Meil on millegipärast ja ilmselt enam mittetuvastatava seltskonna poolt selge vahe sisse tehtud rakendusuuringutel (aga mis mõte on uuringutel, mille tulemusi pole võimalik rakendada) ja „fundamentaaluuringutel“, kuid mõlemate puhul on suurimaks hüveks ja tulemuseks neile uuringutele, täpsemalt nende korraldajatele laekuv raha. Paraku esitatakse meilgi kõikvõimalike uuringute pähe alalõpmata kellegi poolt läbiviidud küsitlusi, kellegi nägemusi ning visioone, vaatlusi või lihtsalt mõttekatkeid, mis pretendeeriksid paremal juhul essee või kirjandi staatusele.
Selgituseks vast niipalju, et igasuguste küsitluste, ülelugemiste ja kokkuvõtete tulemiks on KIRJELDUSED, mis paremal juhul (piisava usaldatavuse puhul) võivad olla uuringute üheks aluseks. Teisisõnu – on nii, tahaks aga, et oleks hoopis naa ja nüüd hakkamegi uurima, miks ei ole ja kuidas saavutada olukord, et soovitu realiseeruks (täpsemalt – kuidas seda õigesti teha). Väike näide selle kohta, et selline lähenemine on üsna loomulik. Londoni Ülikooli sotsiaalantropoloogi Aet Annisti jaoks on see suisa elementaarne. Annist viibis 18 kuud Setumaal, uurides lääne abi mõju Eesti äärealadel oma doktoritöö tarvis. Tema sõnul ei piisa sellest, kui korraldame küsitlusi ja laseme vastajatel ringistada vastusevariante või kogume statistilisi andmeid. Need ei selgita, kuidas inimesed elavad ja MIKS elatakse just nii. Et selleni jõuda, tuleb tunda konteksti. Siia kuluks ära ka Annisti veel üks konteksti kuuluv mõte, mis võib “inseneridele” mitte sobida: “Globaalkapitalism ja kommunism kannatavad mõlemad ühe ja sama ränga kinnisidee all -selleks on majandusareng.” (Möte, 17.03.2004). Lisagem siia sedagi, et õppejõud ülikoolides saavad tekkida vaid läbi uuringute, vastasel korral on kogu õppeprotsess retrospektiivne – igaüks räägib talle kunagi räägitut, unustades midagi ka ära ja teadmine väheneb sellisel viisil pidevalt ja midagi uut ei tekigi.
Kuitahes hea õpetaja, kuitahes hästi koostatud õppematerjal ja muu maailma positiivne kogemus ei veena kooliõpilast vastupidises. Teadmised, loovus asenduvad materiaalse heaolu taotlusega “iga hinna eest”, mingit "humanitaarjama” ajavat ja reaalsel elul mittebaseeruvat pedagoogi võib viimase headest kavatsustest hoolimata pidada retsessiiviks majandusdominantide maailmas. Kui pole ühiskondlikku tunnustust, ei saa kujuneda ka väärikus, ilma selleta kodanik-demokraatliku ühiskonna alus. Kuidas ka lapsevanem või õpetaja ei katsuks veenda õpilast demokraatia põhiprintsiipide õilsas olemuses, kuid kui toosama taustsüsteem ehk reaalne elu midagi sootuks vastupidist pakub - on need katsed paraku määratud läbikukkumisele. Tuleb peale terve põlvkond, kes seda ebanormaalset normaalseks peab ja vastupidi - normaalset ebanormaalseks. Ta on selle normaalse vastu ka aktiivselt tegutsema õpetatud ja seda kas teadlikku või alateadlikku tegevust peab ta iseenesestmõistetavaks. Nn. muu maailm on sellest ammu aru saanud, et TEGELIKULT edukas (mitte ainult majanduslikus mõttes) saab olla siiski AINULT teadmistepõhine ühiskond. Näiteks USA-s töötab ligi 400 000 nö. sisseostetud teadlast, kellele on loodud kõik tingimused luua seda, mida maailm veel ei tunne, st. uusimat ja parimat, seda teavet samas ülikiivalt kaitstes. Teadlasi assisteerivad kohe insenerid, kes idee samas kasutuskõlbulikuks teevad ja töömehed, kes selle kohe ka valmis teevad. Sisuliselt piiramatu inimressursi tingimustes tegutsevas USA-s on ammu aru saadud, et edukas saab olla vaid juhul, kui majandus baseerub TEADUSEL, mitte vastupidi, nagu näiteks meil, kus kõige aluseks peetakse majandust, mille ühe nuki peal sallitakse teaduse edendamiseks annetatavat rahahulka, seda viimast võiks vabalt deminutiivis “hulgakeseks” kutsuda. Samas ei tee raha ise ju midagi, teevad ju inimesed - needsamad, kes endiste paradigmade küüsis edasi tegutsevad ja juba pelgalt seetõttu edukad ei saa olla.
Teadus iseenesest oma tegelikus tähenduses võib osutuda võimule aga taas komistuskiviks või poliitilist kõnepruuki kasutades ämbriks, milles kolistamine võib väljastpooltki ebatervet uudishimu äratada ning tarbetuid küsimusi põhjustada. Mured kaovad aga hetkel, mil teadus oma üllas tähenduses asendada sisult hoopis muuga, millel teaduse kui sellisega midagi pistmist ei ole. Siiski - illusiooni loomiseks piisab ka mingite tegelikult tõsiste uuringute osadest. Teadust tehakse siis küll ka tegelikult, kuid vaid fragmentide kaupa. Sama tehakse veel kuskil arenguriikides, kus sellise tööjaotusega nõus ollakse, tulemused aga jooksevad kokku kuskile peatöövõtja uurimiskeskusesse. Alltöövõtjal ei pruugi aimugi olla ei uuringute tegelikust sisust, eesmärgist ja ulatusest, rääkimata juba uurimistulemuste võimalikust ärakasutamisest kodumaal.
Tegelikult kuuluvad teadusevallas tehtavad katsetused üldkokkuvõttes rubriiki “top secret” ja nende avalikustamine täies mahus on ülimalt problemaatiline isegi aastakümneid hiljem - olgu see siis Werner von Brauni raketikatsetused III Reichi ajal, mis ei takistanud tal hiljem olla Apollo programmi peaideoloog ja – konstruktor oma eilse surmavaenlase USA kõige salajasemates programmides või natslike koonduslaagrite meditsiinieksperimentide tulemuste “omaks” kuulutamist liitlasvägede ja teadusringkondade poolt.
Ninapidi veetud massile peaks aga kindlustunnet sisaldama teadmine, et teadus areneb, teadus on sisse kirjutatud kõikvõimalikesse kavadesse, programmidesse ja eelarvetesse. Tegelikult käib teaduse sildi all aga vilgas tegevus eeskätt just raha jaotamise osas, nagu eelpool märgitud.
Aga võimu eesmärk on saavutatud, mass on allutatud. Võimu jaoks on ülioluline, et siiski veel mõtlevate ja südametunnistusega inimeste arv ühiskonnas ei ületaks kriitilist massi ehk piiri, kus nende nn. “mõtlejate” hääl või muu tegevus ka laiemat kõla- või kandepinda võiks leida ning seetõttu ka suureneda. Samas on selliste tüütute tegelaste olemasolu vajalik mulje jätmiseks, nagu valitseks arvamuste paljusus, mis annab võimaluse autokraatiast rääkijatel suu kinni panna.
