Meil lendab ilmaruumis isiklik sputnik! Ja ka kodus näikse asjad hästi minevat, pikisilmi oodatud Eesti Rahva Muuseumile pandi viimaks nurgakivi. Tempel hakkab kerkima! Samal ajal arutatakse aga üha innukamalt selle üle, kuidas eesti rahvas saaks ennast võimalikult tõhusalt ära tappa... Ehk peenemalt öeldes: kuidas võimalikult väärikalt siit ilmast lahkuda.

Selles ollakse vist juba kokku leppinud, et kui meie põlvkond vanaks saab, siis mingeid hooldajaid ega abistajaid meil enam pole. Kus nad saavad olla, kõik noored lähevad ju ära välismaale! Ja kui noored lahkuvad, siis pole loomulikult ka, kes lapsi sünnitaks. Ega siis vanad omavahel enam paarituma hakka! Ja kui hakkavadki ning mingi ime läbi koguni käima peale saavad, nagu Vana Testamendi patriarhide eakad abikaasad, ega siis see ka ei aita, sest kui lapsest kasvab noor, läheb temagi varem või hiljem ikkagi välismaale ning meie jääme oma raugahädadega paratamatult üksi. Kaaslasteks ainult uhiuus Eesti Rahva Muuseum ja nukker sputnik seal kusagil lõputus kosmoses.

Nii et ainsaks pääseteeks jääb eutanaasia. Ainult et kas siis, kui häda käes, meil Eestis enam arstegi on? Kõik ammuilma Soomes! Ja isegi kui mõni on – ega me siis ei taha noortele tüli teha! Oma hädadega nende elu eksitada. Mitte mingil juhul!

Seega peame ise hakkama saama. Nagu juba soovitatud on, tuleb moodustada vanainimeste kommuunid, kus kudumise, ristsõnade lahendamise ja muude pensionäridele kohaste ajaviidete kõrval tegeletakse ka üksteise tapmisega. Kui keegi liiga palju ähkima ja köhima hakkab, siis pole muud kui süst kintsu – sure väärikalt, vana sõber, ära läkasta!

Asjaolu, et seda teguviisi mõnes mõttes mõrvaks saab pidada, võib üsna rahuliku südamega tähelepanuta jätta – selleks ajaks pole meil ju ka enam politseinikke. Nemadki on Soomes, peale mõne pensioniealise. Aga tema on loomulikult teiste vanuritega ühes paadis.

Soovitavalt tuleks juba praegu kamraadidega õllelauas kokku leppida: teeme nii, Otu, et mina tapan tulevikus sinu, aga sind, Liu, palun mulle otsa peale teha. Oled nõus? Oi, aitäh, ma käristan sulle selle eest ühe õlle välja.

Nali naljaks. Ma saan loomulikult aru, et probleem, mille tõstatas LP-s ilmunud artiklis Andrei Hvostov (20.4) ja mis seisneb Eesti nigelas sotsiaalhoolekande süsteemis, on tõsine. Ja et keegi ei taha lõpetada oma elupäevi abitu juurviljana. Aga ikkagi, lugedes ootamatult õide puhkenud eutanaasiameelisklusi, meenub mulle Aldous Huxley klassikaline ulmeromaan „Hea uus ilm”. Tänapäeval hoopis ajakohasem utoopia kui Orwelli „1984”.

Paljugi tuleb seda lugedes tuttav ette, nagu näiteks kõigile tulevikukodanikele unes sisendatav kategooriline käsk võimalikult palju tarbida, harrastada üksnes kõige kallimat varustust nõudvaid spordialasid ning eelistada igal juhul kõike uut vanale. Aga ka surma puudutavad küsimused olid seal maailmas ideaalselt lahendatud.

Inimesed püsisid noorena kuni 60. eluaastani. Siis koristati nad teiste silme eest spetsiaalsetesse surmamajadesse, kus nad kiiresti ja valutult elust lahkusid. Nad lihtsalt kadusid ühel hetkel – ja kuna kõik inimesed olid sündinud inkubaatoris, polnud kellelgi sugulasi, mistõttu arusaadavalt polnud ka leina. Lahkunud unustati silmapilkselt. Polnud haigusi, polnud vanadust, polnud kannatusi ega kurbust. Kõik oli väärikas ja puhas, mitte keegi polnud kellegi kaela peal, ükski inimene ei teinud teisele inimesele tüli. Imeline ühiskond. Kas me sinnapoole püüdlemegi?