Anna-Maria Penu : Kas Hispaanias algas revolutsioon?
Madridis, Barcelonas, Valencias, Sevillas ja ligi viiekümnes Hispaania linnas avaneb samasugune pilt. Päikeselise pühapäeva sumedal pärastlõunal algasid meeleavaldused, mida keegi eriti tõsiselt ei võtnud, sest platvorm «Tõeline demokraatia kohe nüüd!» tõi paljude huulile hoopis nostalgilise naeratuse noorusaegade illusioonidest. Sellise nimega liikumine ei ole ju ometi tõsine! Kõrgemalt vaatajate pilgus lainetas vanemlik sära, jälgides heldinult, kuidas kümned tuhanded noored, ja mitte enam nii noored, kuningriigi erinurkades asuvatel linnaväljakutel oma meelepaha väljendavad. Las koerad hauguvad, karavan liigub ikka edasi, mõtlevad valitsejad ja pööravad tähelepanu asemel neile selja.
Noored ja mitte nii noored jätkavad oma marssi protestihüüetega poliitikute, pankurite, poliitiliste parteide pihta. Mustadele, kollastele, valgetele, punastele plakatitele on kirjutatud, et neil pole kodu, neil pole tööd, enam pole lootust pensionilegi aga nad ei karda. Sest parem on proovida asju muuta ja läbi kukkuda, kui mitte midagi tehes ebaõiglusega tummalt leppida, kostub valjuhääldist noore mehe hääl. Nad ei karda enam, sest neil pole midagi kaotada. Nad ei karda, sest hirm sünnitab orje.
Alguses arvati, et meeleavaldused on improviseeritud, pigem spontaanse üleskutse tulemus, kuid üsna kiiresti selgus, et tänavatele tulijad ei protesteeri protesteerimise pärast, et nad pole põhjuseta mässajad. Neil on vägagi mõjuv põhjus ja lisaks on neil ka plaan. Ja see plaan ütleb, et ainuke lahendus tekitatud katastroofile -, sest käesolev kriis ei tekkinud juhuslikult, ootamatult nagu tsunami või maavärin vaid ehitati teadlikult majanduse ja poliitiliste eliitide poolt - on muuta täielikult kogu ühiskondlikku struktuuri, luua uus poliitiline ja majanduslik süsteem. Nõnda kuulutab platvormi kodulehekülg ja lisab, et tuleb tagada toimuva heaoluühiskonna lammutamise asemel kodanike tegelike vajaduste rahuldamine.
«Sest me ei ole kaup poliitikute ja pankurite kätes,» kinnitab üks paljudest loosungitest ja nad nõuavad poliitiklassi privileegide kaotamist, saadikute puutumatuse tühistamist, kaheparteisüsteemis toimuva võimul vaheldumise ebademokraatlikuks tunnistamist. Nad nõuavad maksuparadiiside likvideerimist, pankadesse raha süstimise lõpetamist, rahakate huvisid kaitsvate maksusoodustuste elimineerimist. Tööturg vajab korrastamist läbi töötundide vähendamise, luues nõnda rohkem töökohti, ning läbi töö ja eraelu ühildamise, samuti tähtajalisi töölepinguid on vaja kärpida. Senikaua aga tuleb pikaajaliste töötutele taastada 426 euro suurune hüvitis, sest inimesed peavad ometi sööma. Lisaks on Hispaanias üle 600 000 müümata ja tühjana seisva eluaseme, mille peaks riigistama ning välja üürima, sest inimesel peab katus pea kohal olema. Samuti tuleb kehtestada klausel, et eluasemeleaenuga hätta jäänud, kel tuleb oma kodu pangale tagastada, ei peaks võetud laenu ja eluaseme praeguse hinnavahet kinni maksma vaid korteri tagastamisega kaob ka võlg. Ja haiglatesse tuleb võtta tööle rohkem sanitare, arste, spetsialiste, et kaoks ebainimlikult pikad ootejärjekorrad, sest inimeste tervis on ometi tema kõige kallim vara. Ning kui vaatluse all on kõiki kodanikke puudutavad tähtsad otsused, siis tuleb korralda referendum, eriti Euroopa Liidust tulevate direktiivide puhul. Ja viimasena, kuid sugugi mitte kõige vähemtähtsana, tuleb alandada sõjaväelisi kulutusi...
Ja-jah, nokutavad korraga justkui sajandi tagusest ajast pärit poliitikud ning sildistavad meeleavaldused süsteemivastaste, peamiselt anarhistide ja muidu kahtlaste tegelaste, korraldatud protestiks, mida ei tasu tõsiselt võtta. Nagu toimuval poleks poliitikaga midagi tegemist. «Ma olen süsteemivastane, sest süsteem tegi mind selliseks,» laulis kunagi revolutsionäär Jeanette ja sama kehtib vihaste, pettunud inimeste kohta, kes on nõus võitlema pidurtamatuna näiva üldise allakäiguspiraali vastu. «Mitte mina ei ole süsteemivastane vaid süsteem on minu vastane,» võib lugeda pappkasti seinast tehtud plakatilt. Kuidas saab seda kõike nähes, kuuldes, sellele kaasa elades öelda, et tegemist on apoliitilise üritusega? Vastupidi! Rahumeelsetele nördimust väljendavatele massilistele ühiskondlikele protestidele on midagi poliitilisemat raske kõrvale panna.
Ja samal ajal veereb pühapäev õhtusse ning sadakond noort otsustavad Madridi emblemaatilise Puerta del Soli lageda taeva alla ööbima jääda; avaldada meelt kuni järgmisel pühapäeval toimuvate omavalitsuste valimisteni välja. Või kuni horisondile ilmub helgem tulevik. Nii nad valmistuvad veetma ööd oma tekkide, madratsite, seljakottidega...
Esmaspäeva varahommikul, kui kuu ei ole taevast veel kadunud ja päikesekiiri ei või aimatagi, tormavad tumesinistes tunkedes politseinikud neid laiali ajama. Meeleavaldajad ei taha minna, sugugi ei taha ja tõrguvad vastu. Miks Justin Bieberi kontserdit oodates võib ööd Madrini kesklinna tänaval magades veeta, kuid sotsiaalseid muutusi nõudes mitte? Rüselemine, manitsused, tirimised, tõmbamised, tõukamised kuni kumminuia hoopideni välja, mida tõestavad videod, fotod, tunnistajate ütlused levivad kulutulena internetis ja meedias. Teisipäevaõhtuks koguneb samasse kohta juba üle nelja tuhande protestija. Ka Valencias, Barcelonas, Granadas, Zaragozas ja veel kümnetes linnades kogunetakse linnaplatsidel ööistumisteks. Ikka oma telkide, madratsite, tekkide, sööki ja jooki täis seljakottidega. Nad peavad seda oma kohustuseks, südametunnistuse järgmiseks, sest praeguses olukorras kusagil mujal olemisel ei ole mõtet ega kaalu.
Mittetõsiseltvõetava meeleavalduste kohta on pühapäeval alanud ülemaaline protest veninud pikaks, laialdaselt kajastatud ürituseks. Poliitikud vaatavad toimuvat murelikult, kerges segaduses ja otsustavad otse nende poole pöörduda. Nad manitsevad protestijaid valimistel oma häälega nördimust väljendama tõestades taolise üleskutsega, et nad ei ole toimuva põhjusi, iseloome mõistnud. Et nad ei ole mitte millestki aru saanud. Samal ajal ühineb meeleavalduse korraldanud platvormiga tänavatel ja eelkõige internetis sadu tuhandeid hispaanlasi.
Alustatud protest ei lõpe 22. mail toimuvate kohalike omavalitsuse valimistega, lubavad meeleavaldajad, kelle seas on noori, keskealisi, pensionäre ja immigrante, kui ühest suust. Protest jätkub, sest tegemist on millegi suure, ulatusliku ja tugevaga. Ehk tõelise revolutsiooniga?
Spanish revolutionist räägitakse sotsiaalvõrgustikes ning maailma suurimate ajalehtede esikülgedel igatahes juba nüüd ja tehakse seda aina sagedamini.
