Anneli Talvik : Perearsti õudusunenägu
Lugedes 17.veebruari Eesti Ekspressist artiklit „Kaks kuud gripiravi", tabas mind üks äratundmine teise järel. Olgu koheselt öeldud, et selle noore inimese lugu pole ainult tema juhtum. See on tänases Eestis kümnete, et mitte öelda sadade tuhandete inimeste lugu - mille nimeks võib panna „perearsti õudusunenägu" - just selliseid patsiente külastab meie praksiseid hordide viisi ja kõiki neid iseloomustavad samad tunnused.
Patsient, noor ja haritud, rabab hulluna tööd teha, jookseb energiast ja tervisest tühjaks, haigestub tavalisse viirusinfektsiooni (või külmetusse - kuidas soovite) ja võta näpust! Ei paranegi sõrmenipsuga. Mis nüüd siis lahti on?! Juba 12ndal haiguspäeval sic!, pöördub palavikus, nohune ja apteegist juba vähemalt 40 euro eest erinevaid ravimeid kokku ostnud patsient oma perearsti poole, kes tuvastab pikkade aastakümnete kogemusele tuginedes, et tegemist on viiruse tüsistusega, ilmselt mädase kurgupõletikuga - ja kirjutab antibiootikumiretsepti. Teisiti mädast kurku enam ravida ei saa, selge see. Arst teab, et patsient on selleks ajaks teinud juba mitu saatuslikku viga eneseravis:
1. Pärast mitmenädalast enesehävitamist tööandja edu nimel lootis paraneda 3 päevaga, minnes 4ndal ja 5ndal päeval kolleege nakatama, enda meelest-"tööle".
2."Asus tõbe tõsisemalt välja ajama" siiski alles haiguse 6ndal päeval (parem hilja kui mitte kunagi, eks?) looduslike vahenditega - 3 päeva pärast oli aga väga üllatunud, sest paranemist polnud mee ja sidruni abil toimunud. Selle patsiendi esiemad teadsid küll, et rahvameditsiin on tõhus, aga mitte kiiretoimeline, ravitoime avaldub pikkamööda ja korraliku puuslaki puhul on vaja vähemalt nädal aega end poputada. Samuti tuleb alustada kohe esimeste haigustunnuste ilmnemisel, ainult nii saab kiiresti terveks. Aga tänapäeva inimene enam seda ei tea.
3. Gripitee manustamine 10 päeva peale haigestumist tundub juba lausrumalusena - see rohi piitsutab niigi haige keha 10ndal päeval juba rondiks ja ei oma enam mingit efekti - aga selle teadasaamiseks oleks tulnud helistada pereõele või pidada nõu apteekriga. 11 päeva vintsutusi, ilma, et keegi kohest või kiiret lahendust pakuks - milline frustratsioon töödrabavale kodanikule! Kas kõik eelnevad valed otsused olid tehtud haiguslehe mittevõtmise plaanist või usust enese raudsesse tervisesse, ei tea.
Viimases hädas tehtud visiit perearstile ja antibiootikum - need rikkusid selle patsiendi jõulud lõplikult. Mitte ületöötamine, surmväsinud organism ega viirushaigus, muide.. Ilmselt tappis antibiootikum lõpuks kurnatuseni viidud viirushaiges kehas paljunemist alustanud bakterid - palavik taandus, nohu ja liigesvalu kadusid. Viirus aga polnud veel paranenud, sest väsinud kehas on väsinud vaim ja immuunsus on olematu, rakud tühjad ja jõuetud. Peale paranemisfaasi algab taastumisfaas ja alles peale seda võib inimese terveks tunnistada.
Pärast kuuajalist haigust hakkas patsiendile koitma, et midagi on valesti. Tavameditsiin poleks saanud temaga enam midagi teha, enese lolluse, valede ravivõtete ja kangelase mängimise vastu poleks aidanud ka teine antibiootikumikuur.
Lääne meditsiin pakub sageli patsiendile pigem kiireid lahendusi ja ravimeid. Eestlane on veel isegi õnnelikus olukorras, sest esiemade ravivõtted on vaid ühe põlvkonna kaugusel ja sinepiplaastreid ei pea keegi posimiseks, erinevalt näiteks Soomest. Perearst ja pereõde võivad igal aastal korduvalt rääkida, kui oluline on tervise säilitamisel patsiendi enda panus, aga niipea kui tablettravi lõppenud ja tervis korras, ununevad heietustena kõlavad nõuanded kohe. Arsti poolt mee ja küüslaugu soovitamist külmetuse puhul justnagu ei oodatagi - ikka ravimit, tabletti, kiiret abi. Tänapäeva mentaliteet „raha eest saab kõike, ka tervist" ja „minu tervis ja elujõud on ammendamatud, igavesed, kuidas ma ka ei elaks" on muutnud terve põlvkonna inimesi abituteks, ettehooldusest sõltuvateks. Talupojatarkused on ununenud või põlu all, au sees on efektiivsus, igavene noorus ja elupõletamine. Ka antud juhul sai patsient osta lahenduse: 20 eurot tiibeti meditsiinile ja veel 27 lisaeurot hiina meditsiinile ning targad nõuanded hakkasid mõjuma! Tasakaalukas toitumine, korralik uni, mõõdukus kõiges ja rõõmus ellusuhtumine - needsamad jutud, mis vanaema õpetas ja perearst igal aastal jälle soovitas. Vahe on selles, et nende soovituste jõustamiseks tuli kulutada peaaegu 100 eurot. Tasuta arstiabi ju usaldust ei ärata ja sestap ei toimi ka perearstikabinetis antud „igavad" eluviisinõuanded.
Ühes on artikli autoril õigus - organismi füüsilise ja vaimse poole terviklikkuse nägemist lääne meditsiinis napib. Seda võiks rohkem olla. Aga piisavalt on siiski teadmiseid, milline eluviis haiguseid eemal hoiab ja patsiendi ja riigi rahakotti säästvalt suhtub. Kui patsient on tark ja end ise aitab, saab ka arst aidata. Muidu mitte.
Anneli Talvik, perearst
(loo autor suhtub äärmise lugupidamisega traditsioonilistesse ravimeetoditesse ja rahvatarkusesse)
