“Kahtlastel” seadusandlikel initsiatiividel on mõned ühisjooned — nad sünnivad hetkedel, mil inimeste tähelepanu on hõivatud millegi muuga (Eestis tüüpiliselt suvepuhkuste aegu), neid müüakse Brežnevi pakikeses koos mõne muu tähtsa (loe: pidurdamatu) initsiatiiviga ning uuenduse põhjendamiseks kasutatakse välismaiseid, meile sobimatuid näiteid. Argumentatsiooni keeleks on virtuoosne kantseliit, millest läbinärimisel jääb hätta ka kõrgharitud jurist, ning lehekülgede arv hoiab lihtinimese kindlalt eemal. Kui “kahtlane” initsiatiiv lekib, siis reeglina ühiskond võpatab, sest kuigi ametlikud allkirjad oleksid nagu võetud, siis pakutavad räiged ideed on oluliste huvigruppidega läbi arutamata.

Inimeste õiglustunnet riivavate seaduste välk-introdutseerimine ühiskonda on keeruline poliit-tehnoloogia, mille tunnevad õigeaegselt ära vaid ajupesutehnikates koolitust saanud tippspetsialistid. Meenutame: ACTA’t üritati poolsalaja vastu võtta kallil jõulueelsel ajal, seda tegi Euroopa Nõukogu oma põllumajandus- ja kalastuskohtumisel ning viide ACTA’le oli peidetud 43-leheküljelise dokumendi viimasele lehele, pärast pikki tabeleid kalade ladinakeelsete nimetustega. [1]

Praegu probleemiks tõusnud blasfeemiaseaduse* juured on aastas 2001 — kui Euroopas võeti vastu Küberkuritegevuse konventsioon (ETS185, Eesti poolt ratifitseeritud 2003) [2]. IT-kuritegude kriminaliseerimiseks oli lihtsalt aeg küps, kuid teatud jõududele näis küberteema võluvitsana muude, kahtlasemate initsiatiivide läbisurumisel. Sama konventsiooni prosionistlikuks peetav Lisaprotokoll ETS189 üritab jõuga kehtestada ajaloolist tõde — kriminaliseerida Holokaustis kahtlemist.

Aastal 2003 julges nii vastuolulist küsimust käsitleda vaid Äripäev [3]. Eesti ajalugu on korduvalt üritatud ümber kirjutada võõraste valitsuste ja ideoloogiate poolt, nii et blasfeemse vaatenurga sisseseadmisel jääksime omaenda ajaloost ilma.

Küberkuritegevuse lisaprotokoll ETS189 üritas kaht olulist muudatust:

  • et Tõde oleks väljastpoolt määratud ja et Tões kahtlemine oleks kriminaliseeritud
  • et ekspertide ja teadlaste asemel määraks süü ulatuse kannatanu “šokeerituse aste”.

Isamaalised ja rahvuslikud jõud kohtusid, arutasid teemat ning pärast seda valitses Lisaprotokolli osas soliidne (9 aastat kestnud) vaikus. Kuid kujuteldav taevakeha Nibiru langes oma orbiidi perigeesse ning asus otseselt mõjutama planeedil Maa toimuvat. Mais 2012 sattus Yana Toom konflikti KAPO’ga — teemaks siis ebameeldiva materjali avaldamine KAPO aastaraamatus. Võime vaid oletada, mis oli taktikalise käigu tagamaaks, kuid Keskerakonna fraktsioon algatas 12. juunil 2012 Yana Toomi poolt allkirjastatud seaduseelnõu 250SE [4]. Ju tekkis kellelgi nägemus KarS paragrahvi 151 sedasi muuta, et eriteenistust saaks süüdistada “avalikus vihkamises ja diskrimineerimises” ning et kannatanut šokeerinud juriidilise isiku saaks suisa sundlõpetada.

Mõistagi Eesti riik säärast provokatsiooni ära ei ostnud, kuid 9 aastat kotis kuss püsinud must kass pääses välja. Eks muidugi pärisid rajatagused mentorid vahepeal Eesti poliitikutelt, et millal te ammu lubatud ETS189 ära ratifitseerite?! Ning tõe asemel — et sealne käsitlus meile ei nagu väga ei sobigi — jagati väljapoole hädavalesid.

Suvel 2012, just puhkuste tippajal, oli Eesti riik mõnusalt kahvlis. Eelnõu 250SE ei sobinud ei oma kvaliteedilt ega päritolult. Ühiskonnas oli tekkinud tugev vastuseis homoabielude jõulisele läbisurumisele. Lõpuks — välismaistele suflööridele oldi aastate jooksul jagatud katteta lubadusi “vihakõne”, homoabielu jms küsimustes. Kellegi geniaalne pea tabas ära, et kui kõik see sasipundar korralikuks Gordioni sõlmeks kokku siduda, siis avalik arvamus näeb süüdlasena pigem Yana Toomi, homoabielude vastane kisa vakatab ning ühtlasi saab täita kõik Läänele purjus peaga antud lubadused.

Jaanipäeva trotsides ja ületunde tehes suutis JustMin kirjutada 250SE asemele hoopis uue seadusettepaneku, nimega KarSMSE2012 [5] ja seda moel, et avalikkus ei märganudki. Seletuskirja mahuks olid uinutavad 27 lehekülge, loomulikult iva paketeeriti vähemtähtsate asjade (vangistusseaduse ja väärteomenetluse seaduse) vahele ning ülejäänu eest hoolitses eelnõude infosüsteem — eelnõu täpset nime teadmata on sealt ilmvõimatu midagi leida, otselinke ka ei tunnistata.

KarSMSE2012 muudaks ühekorraga liiga palju tähtsaid põhimõtteid meie ühiskonna aluspõhimõtetes:

a) defineeritakse Ajalooline Tõde. Holokausti eitamine ja Nürnbergi “pisendamine” kriminaliseeritakse.

b) Loetelu kanoniseeritud Tõetegudest on lahtine. Riigid rahvusvaheliselt aktsepteerivad üksteise Tõetegusid.

c) Kriminaliseeritakse mõttekuriteod (vt Orwell, 1984) — tekivad tabuteemad, mille avalik arutamine on kriminaalkorras karistatav

d) muudetakse kuritegeliku grupi definitsiooni — omakasu pole enam tarvilik tingimus, piisab omavahel rääkimisest.

e) Konkreetsete tegude asemel hakatakse karistama arvamuse avaldamise eest Tõeküsimustes. Piisab mõtteavaldusest, et sulle keegi/miski ei meeldi. Pole vaja isegi konkreetset üleskutset tegudele, piisab kahtlusest, et tsitaat “võis” kedagi motiveerida.

f) Süü suurus pole enam objektiivne, vaid määratakse kannatanu “šokeerituse” astme ning kannatanu “väärikuskao” põhjal.

g) Pole enam tähtsust, kas arvustatav või vihatav grupp üldse eksisteeribki. Vabamüürlased ei pea enam tõestama et neid pole olemas.

h) Viidaks sisse uusi juriidilisi mõisted — süstemaatiliselt, avalik rahu (vrdl “avaliku huvi puudumine”), muu avalik ruum (muidugi Internet!)

i) Veel juriidilisi mõisteid; hatred, hate speech (vihakõne?), millel pole isegi korralikke eestikeelseid vasteid. Näiteks, mis on vihakuritegu?

Iivi Masso kirjutas aastal 2008: ”Sõnavabadust tulekski tingimusteta kaitsta. Dialoog õnnestub kõige paremini võrdsete partnerite vahel, kes austavad teineteist, julgevad teineteist kritiseerida ning ka taluvad kriitikat. Võimalusi parandada suhteid kultuuri poolest “teistega” on palju, mõttekuritegude kriminaliseerimine pole selleks õige viis. Sõnavabadus on meie poliitilis-kultuurilise identiteedi alustala, milleta ka demokraatia ja õigusriik oleksid sisutud sõnakõlksud.” [6]

Nüüd on tuul pöördunud. Toatäis juriste on välissurve mõjul nõuks võtnud ringi teha meie rahvuskultuuri alused. Seadusemuudatusele on juba vastu astunud nii kirik [7] kui advokatuur [8].

Suurim probleem on Tõesündmuste kanoniseerimine. Pisut väiksem probleem on 60a tagune psühholoog Gordon Allporti vihakirjutis, mille abil kõrgklassi demagoogid üritavad seletuskirjas tõestada, justkui iga vihkamine lähekski alati ja automaatselt üle käsikähmluseks. Andrese ja Pearu lugu tõestab, et ugrimugri ühiskonnas ei lähe vihkamine automaatselt üle tapateoks. Sõna ja teo vahel on hästikaardistatud kogus tühja maad [9]. Asjaolu, et kodanikud vihakuriteo hirmus edaspidi ei julge jõuliselt juurutatavale valele vastu seista [10,11], tundub kõige muu kõrval tähtsusetu pisiasjana.

Tegelik põhjus, miks rahvas end “leimi” ja “vihakuritegudega” hullutada laseb, on hoopis meie avaliku ruumi plahvatuslik laienemine ning meist igaühe vastuoluline suhtluskogemus sellega seoses. Inimesed peaksid mõistma, et kommentaariumivastase ohjeldamiseks on vaja vaid pisukest suhtluskoolitust, mitte mõttekuritegude totaalset kriminaliseerimist. Minoriteetidele võidetav pisike taktikaline eelis ei kaalu üles Eesti ajaloo ja enesetunnetuse hävingut, mille see seadus kaheldamatult kaasa toob.

Pole kindel, kas me tahtsime just säärast Eestit.

Autor esitab omaenda isikliku nägemuse, mis ei ole kooskõlastatud ei endiste, praeguste ega ka tulevaste tööandjatega.

KarSMSE2012 järgsed muutused ühiskonnas:

- Hans Luik ei tohi enam Ekspressis kahelda WTC7 hoone iseeneslikus terroriseerumises [13] ega Andrei Hvostov Suures Isamaasõja täpsetes asjaoludes [14].

- Karmel Eikneri tütar võetakse 14-aastaseks saamisel vahi alla, sest ta kasutas sõna “neeger” teistkordselt.

- Michali sõnu [15] parafraseerides — enam ei tohi tänaval ega internetis pidada “teatud rahvuse” vihkamisele suunatud “agressiivset kõnet”.

- homoseksualismi pooldajad seevastu saavad oma agressiivset tänavareklaami rahulikult edasi pidada. Reklaamitavale Tõeseisukohale vastutöötamine [7,11] loetakse “avaliku rahu häirimiseks”, Lehtsaare ja Põderi blogid kõrvaldatakse internetist.

- Sinimägede kokkutulek jääb ära, sest vene sõjaveterani poeg on toimumise vaidlustanud Vaivara Sillakohtus.

- Auschwitzis hukkunute arvus kahtlemise eest deporteeritakse Saksamaale nagu Ernst Zündel [16] ja määratakse 5 aastat vangistust [17]. Huvitaval kombel vene Gulagist tohib endiselt rääkida.

- Gaasikambrite võimaliku konstruktsiooni ja tootlikkuse üle arutlemine on keelatud isegi teadustöödes [18]

- Küüditamisest ei tohi meedias rääkida, see solvaks Suure Isamaasõja veteranide väärikust ja helget mälestust “Vabastamisest”.

- Teadustöid rahvuste erinevuste uurimiseks ei tohi teha, bioloogiatudeng visatakse ülikoolist välja Avdejevi Rassoloogia venekeelse (Владимир Авдеев “Расология”) köite eest

- ETV jõuab ära näidata 2 seeriat 9/11 tegelikke asjaolusid käsitlevast “Ulmefilmist” [19], siis film konfiskeeritakse ning Eesti Rahvusringhäälingu Nõukogu saab kriminaalkorras trahvi.

- Kolme tudengit süüdistatakse “kuritegeliku grupi” moodustamises, sest nad diskuteerisid pärast loengut HoloKäšši (holocash) küsimuses.

- Eesti Ekspressi tiraaž hävitatakse artikli tõttu, kus loodusteadlane vastustab kreatsionismi. Usuühing taotleb kohtult “Eesti Ekspressi” sulgemist süstemaatilise usuvastase vihakõne eest.

- Salman Rushdie ei saa Eesti viisat. Põhjus: korduv vihakõne pidamine islami vastu.

- Muhhamedi karikatuure Eestis enam avaldada tohi.

- Vestluskaaslasele ei tohi enam “loll” öelda — see kvalifitseerub vihakuriteoks terviseseisundi pinnalt.

- Tervituseks peopesa lehvitamine on ohtlik — selles võidakse näha Heil! žesti.

- Gori karikatuurid keelatakse, originaalid põletatakse. Põhjus: alandab eliidi väärikust.

Lingid:

[1] — http://consilium.europa.eu/uedocs/cms_data/docs/pressdata/en/agricult/127031.pdf

[2] — https://www.riigiteataja.ee/akt/550359

[3] — http://leht.aripaev.ee/?PublicationId=464dc490-fb94-4024-9b75-258ddc8543a9&articleid=96947&paperid=4FFB183F-A2A0-4116-AC51-490CA571C35E

[4] — http://eelnoud.valitsus.ee/main, otsi: 250SE

[5] — http://eelnoud.valitsus.ee/main, otsi: KarSMSE2012

[6] — http://www.epl.ee/news/arvamus/iivi-masso-sonavabadus-ja-mottekuriteod.d?id=51118137

[7] — http://www.meiekirik.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=2791&Itemid=5

[8] — http://www.postimees.ee/983810/advokatuur-pole-rahul-vihakuritegude-seaduseelnouga/

[9] — http://www.minut.ee/article.pl?sid=05/11/03/1842208

[10] — http://www.syndikaat.ee/news.php?uID=211&lang=est

[11] — http://kaev.net/tonu-lehtsaar-vaikiv-ajastu-homokuesimuses

[12] — http://en.wikipedia.org/wiki/Blasphemy

[13] — http://www.ekspress.ee/news/arvamus/arvamus/hans-h-luik-massimorvarid-usa-tribunali-all-toendusallikad-voi-piinatud-pelmeenid.d?id=65109976

[14] — http://petroneprint.wordpress.com/2012/08/27/tode-ja-tolgendus-sillamae-passioonist-valja-jaanud-peatukk/

[15] — http://www.just.ee/57068

[16] — http://en.wikipedia.org/wiki/Ernst_Z%C3%BCndel

[17] — http://www.iuscomp.org/gla/statutes/StGB.htm#130

[18] — http://www.vho.org/GB/c/DC/gc46-ORIGI.html

[19] — http://www.ulmefilm.ee/

---------------------

* blasfeemia — pühaduseteotus, šokeeriv või teotav akt religiooni kohta või pühaduse vastu, vt [12]