Samal aastal sündis ka Ян Янович Анвельт, kes kirjaniku pseudonüümina kasutas Eessaare Aadu nime. Kummagi mehe elutee sai alguse Viljandimaalt. Mõlemad olid pärit enam-vähem sarnasest sotsiaalsest keskkonnast. Nad sirgusid ühesuguses kultuuriruumis koos sinimust-värvide tundmaõppimisega ja arenesid ühes Eesti lipuga. Nii Johann kui Jaan omandasid hariduse Venemaal. Üks õppis usinalt sõjandust, teine juriidilisi teadmisi. Neid võinuks siduda sõprus või vähemalt vastastikune mõistmine, sest nad olid Maarjamaa sünnitatud lapsed. Siiski jäi see olemata, kuna maailmavaatelised hoiakud ja kõlbelised väärtushinnangud olid seatud täiesti erinevatele alustele.

„Meie tarvitame punast terrori. See on paratamata tarvilik," võis muu jälkuse kõrval lugeda 1919. a. 25. märtsi ajalehest „Tööline". Nende sõnadega kaitses Jaan Anvelt sama aasta märtsis peetud konverentsil kommuuni terroristliku tegevust Eestist välja aetud enamlaste ees, kelle hinnangul liialt vähe oli tapetud.

Revolutsiooniliste meeleolude levides võis noorele Anveltile tõepoolest hakatuses tunduda, et punalippude all kuuldud loosungid proletariaadi diktatuurist, vendlusest ja võrdsusest näivad õilsate üleskutsetena. Oletades võib ju arutleda, et võibolla mingil aja hetkel tajus temagi olukorra talumatut mõistusevastasust. Kuid ilmselt osutus kurjuse rongilt maha astumine lootusetult võimatuks, sest peatuseid sellele raudruunale polnud ette nähtud. Nõnda lömastasid Anvelti kuulsusetu eluküünla sama ruuna kabjad, keda ta kurjuse meeletuses oli teeninud.

Kuivõrd tarvilik on meenutada kurjategijat ümmargusel sünniaastapäeval? Seda enam, et 1991. aastal toimunud Nõukogude Liidu lagunemise järel leidus asjatundjaid, kes ennustades sisendasid laiaulatuslikku eufooriat liberaalse demokraatia väärtuste ümber koonduvast paremast ja turvalisemast uue maailma tekkest. Hoiatava vastuse on andnud praegune Venemaa peaminister.  Vladimir Putin on kuulutanud NSV Liidu lagunemise XX sajandi suurimaks katastroofiks, millega sinisilmsed politoloogid ja poliitikud on saanud valusa ninanipsu.

Ettevaatlikkusele manitsevaid signaale kohtame igapäevaselt ka siinsamas Eestis. Viimaks on küll piirilinnas terroristidele püstitatud mälestusmärk kõrvaldatud, kuid need, kes erinevaid põhjuseid appivõttes püüdsid toimingut viimase hetkeni vältida, elavad endiselt Eesti Vabariigis. Pole usutav, et nad elavad hermeetiliselt suletud ruumis, kuhu ohvrite kaebed ei kostuks. Kindlasti ei asetatud monumendi juurde pärgi ja lilli mitte seepärast, et tegemist oli nn. muinsuskaitset vääriva objektiga, vaid selleks, et väljendada poolehoidu ja mälestust terroristidele.

Nõnda elab jätkuvalt Jaan Anveldi vaim, mida jagasid omavahel vereojadena Hans Pöögelmann, Eduard Otto, Artur Valner, Jonannes Mägi, Rudolf Vakman, Aleksander Riks, Johannes Käspert jt, veel 90 aastat hiljem elujõuliselt edasi.

Äsja kangastus taas televaatajatele  möödunud aasta sündmus, kui Jüri Liim avalikult, kaamerate ja paljude pealtvaatajate silme all toimetas Pöögelmanni bareljeefi ajaloomuuseumi territooriumile. Nüüd teame, et mees on selle teo eest karistuse vääriliseks tunnistatud. Pööramata tähelepanu kohtukulli õiguslike traagelniitide haprusele, ilmneb asjade käigus hoopis murettekitavam asjaolu. Terrorismi soosivate ilmingute kaitsele ei häbeneta kaasata ka demokraatliku riigi auväärseid institutsioone, kui neid vähegi annab selleks sobitada.

Lõpetuseks kerkib huulile sarkastiline küsimus. Oletades, et järgmisena ilmub elektroonika tehase esisele Anvelti või Osama bin Ladeni bareljeef. Kas alustatakse jälle kohtukeissi mõne supermarketi avalduse alusel inimese vastu, kes selle ajaloomuuseumi seina äärde toimetab?