Arguse aja lõpp
Ekspresident Rüütel pidas vajalikuks oma valitsemisaja lõpul teha tellimus meie tekstiilikunstnikele, et teostuks Eesti Wabariigi lõpus pooleli jäänud gobelääniprojekt. Uus president Toomas Hendrik Ilves peatas ettevõtmise. Ühe diletantliku sösserduse aeg on läbi saanud.
Olen teadlik, et mul pole edaspidi põhjust loota teatavate persoonide teretusele. Kodanikuvastutus sai aga jagu isiklikest sümpaatiatest ning alalhoidlikkusest.
Konstantin Päts arvas heaks aastakümneid tagasi pidada teatridekoraator Arne Mõtuse loodud kavandit eesti vanemate ja viikingite sõprust kajastava stseeni gobelääntehnikas teostamise vääriliseks. Tekstiilteose koht olnuks presidendilossi peasaalis. Siis saabus kole nõukaaeg. Ja antud kontekstis - õnneks. Sest visand on talutav teatridekoratsiooni kavandina. Ilmselt Paolo Ucello ja eriti vendade Raudade loomingust innustatuna sündinud joonistis on armas, ent hale. Käsitamatuks jääb, kuidas sai Päts ja Co tellida sellise nõrga visandi teostamise keerukas tehnoloogias? Küsimus klassifitseerub retooriliseks.
Härra Rüütel - vahest oma proua kindlakäelisel kaasaaitamisel - ergutas möödunud aastal meie tuntud tekstiilikunstnikke tegelema teemaga, mis oleks põhjendatud kunstiakadeemia teise kursuse suvepraktika ülesandena. Tuli tudeerida kavandit, mis eheduse poolest jääb kindlasti alla naivist Paul Kondase loomingule, eesmärgiks - põimida selle põhjal esindusgobelään Kadrioru presidendilossi. Ja tiitlitega profid asusid silma pilgutamata tegutsema.
Keeldun uskumast, et keegi asjaga seotud intelligentsetest inimestest ei saanud aru, et tegemist on väheväärtusliku taiesega.
Kas Rüütel käis talle omase siira õhinaga välja mõtte, mida ei tihatud ümber lükata - mis sa vanainimest ikka pahandad? Või võeti projekt ette külma kaalutlusega: targem on silm kinni pigistada, südametunnistus uinutada ja ripakil olev raha ära "teenida"? Kas kellelgi projektiga seotutest ei käinud sisimas tuksatust: kulutada 500 000 mõttetuse materialiseerimiseks on inetu? Soovin hingepõhjast uskuda, et nii see polnud.
Aukartustäratav on kunstiteadlastest nõukogu liikmeskond, kes usutavasti korduvalt aru ja nõu pidasid. Mart Kalm nendib tagantjärele, et ei näe mõjuvat põhjust, miks seda vaipa nimetatud ruumides vaja on. Mõistlik hinnang, ainult et tagantjärele!
Miks mitte keegi seni ei tihanud välja hõigata vana kuulsat hüüet: "Halloo! Keiser on alasti!"?
Kas soov peesitada ladvikust hõõguva soojuse paistel käib üle teadmisest, et me vastutame millegi, vähemalt selle eest, mida teeme?
Mul on sügavalt piinlik professorite nurina pärast - oi, nii palju tööd on tehtud. Tehtud on tühikargamist. Võetud käsile projekt väga segastel ajenditel. Või siiski - kindlasti on tööst tulu õppematerjalina, ent sellisel juhul tulnuks kogu ettevõtmist nimetada algusest peale õige nimega: metoodilise materjali koostamine.
Jah, tõesti! Tuli üks tegelane maailma avarustelt, kellel "pole meie kultuuritausta" (nagu väidab tekstiilikunstnik Peeter Kuutma), ja ütles, et lõpetage jama! Väga hästi ütles. Lihtsalt inimesena ja funktsionäärina, kellel tuleb järgmised viis aastat ruumides, kus meie tarbekunstikorüfeed on oma näppu harjutanud, vastu võtta paljusid teadjaid. Mage oleks põimida gobelääni ülaserva tärnikest seletusega: vabandust, meie esimesel ja kolmandal presidendil oli maitsemeel ainult suus.
Autor on tarbekunstnik ja copywriter
