Aro Velmet: Kurikatest ja sõnavabadusest
Sellega on juba aastaid põhjendatud uudisportaalide online-kommentaaride vajalikkust – artiklisabades domineerivad isiklikud rünnakud, lahmivad üldistused ja argumenteerimata vaen olevat sõnavabaduse hind.
Kuid nüüd, kui avalikus ruumis räägitakse aktiivsemalt rassismi ja seksuaalvähemuste teemadest, on sõnavabaduse argumenti laiendatud veelgi: rünnakuks demokraatlike väärtuste vastu peetakse juba seda, kui kuuldes autoriteetsel positsioonil töötavat terviseametnikku homoseksuaalsuse haiguslikkusest rääkimas, tema käest avalikku vabandust nõutakse. Näiteks tunneb Priit Pullerits muret, et alternatiivseid seksuaalsusi tutvustav esseekogumik “Kapiuksed valla” on “agressiivselt sõjakas” ning et “häälekas seksuaalvähemus on kehtestamas diktatuuri, kus on karistamise hirmuga välistatud igasugused eriarvamused ja igasugune kriitika. See on rünnak sõna-, arvamuse- ja kriitikavabaduse vastu”. (Postimees 18.06)
Lõppeks süüdistatakse inimõiguslasi silmakirjalikkuses, kuna nende tolerantsus näib kehtivat vaid üliliberaalsete veendumuste puhul, samal ajal kutsutakse aga avalikult üles põlgama homofoobe, mitte andma sõna rassistidele ja vältima šoviniste. Jutlustatakse sallivust, kurikas selja taga.
Seda viimast väidet on raske pidada millekski muuks kui taotluslikuks liberalismi karikatuuriks – arvata, et iga inimese iga mõttevälgatus peaks olema kaitstud sõnavabaduse egiidi all, on ühtaegu absurdne ja ebareaalne. Eraelus hoiavad inimesed pidevalt keelt hammaste taga – me tsenseerime ennast oma enese sündsustunde ja sotsiaalsete normide mõjul, rääkimata lepingulistest suhetest ja hirmust vastu vahtimist saada. Kui keegi vihahoos oma sõpra idioodiks nimetab, ei tule talle pähegi ennast pärast sõnavabaduse printsiibi abil välja vabandada. Vastupidi, sellised abstraktsed põhimõtted lähisuhtluses ei kehti. Konfliktid lahendatakse kontekstipõhiselt – mõistlik inimene mõtleb enne karmide sõnade väljakäimist, kas need on väärt seda, et sõber saab haiget. Lühidalt, lisaks arvamusvabadusele mõtleme sellistes olukordades alati ka teistele väärtustele – nagu sõprus, õiglus, efektiivsus ja empaatia.
Avalikus sfääris need reeglid aga justkui ei kehti, mis sest, et sotsiaalne närv peaks olema just tundlikum olukorras, kus mõtlematult vormistatud tekst võib haavata mitte üht, vaid tuhandeid inimesi. Vabanduseks tõdetakse, et sõnavabadus on demokraatliku ühiskonna alustala. See veendumus põhineb viltusel arusaamal nii sõnavabadusest kui avaliku sfääri olemusest. Pidagem meeles, et sõnavabadus, nagu kõik teisedki kokkuleppelised ühiskondlikud väärtused, ei ole aksiomaatiline, vaid kontekstuaalne, aegruumis muutuv, vahetevahel teiste väärtustega vastuolus ning pidevalt avatud kriitikale.
Sõnavabadus avalikus sfääris on vajalik selleks, et vältida käibetõdede dogmastumist neid pidevalt kritiseerides, et valgustada ühiskonna debatiküsimusi mitmekülgselt ning et leida konkureerivate väidete hulgast tõele lähedasem süntees. Samuti peab sõnavabadus eksisteerima üheskoos teiste väärtusega, alustades õigusest elule, lõpetades õigluse ja empaatiaga.
Seetõttu leidis juba liberalismi klassik John Stuart Mill, et riigil on õigus piirata tülinorija õigust nimetada möldrit talumeeste pügajaks, kui ta teeb seda ahne möldri ukse ees seisva hangude ja tõrvikutega rahvamassi kuuldes. Ent vähesed teavad, et Mill pidas oluliseks ka kodanikuühiskonna õigust vastuseisu väljendada, mõista hukka ja boikottida neid, kelle mõtteavaldustes “on tunda ebasiirust, pahatahtlikkust, vagatsemist või sallimatust”.
Teisisõnu, just ühiskonnal lasub kohustus modereerida avalikke sõnavõtte. See tähendab klassikalist toimetajatööd ajakirjanduses ja muus meedias, aga ka seda, et homofoobsele arvamusavaldusele järgneb avaliku vabanduse nõudmine, et nördinud lugejad nõuavad dogmatismi langenud inimõiguslaselt oma arvamuse põhjendamist ning et ühiskonnas toimib aktiivne diskussioon selle üle, milliseid väljaütlemisi tuleks seadusega karistada ja milliseid mitte. Lühidalt, kõike seda, mida murettekitavalt sagedasti on hakatud nimetama rünnakuks sõnavabaduse vastu.
Tõepoolest, on oht, et tasakaal sõnavabaduse ja vastutuse vahel kaob ning modereerimisest saab vähemuse diktatuur. See oht eksisteerib alati, see on sõnavabaduse olemusse sisse kirjutatud. Kohalikus kontekstis on aga selge, et probleem on pigem see, et ühiskond ei võta piisavalt jõuliselt sõna vihakõne, lahmimise ja iganenud käibetõdede taastootmise vastu.
Oleme seisus, kus ajakirjanduse online-osast võib iga päev lugeda anonüümseid rünnakuid inimeste rassi, soo, seksuaalse orientatsiooni ja mineviku vastu; kus kõrgete riigitegelaste vihjele, et mustanahalised ei peaks Eestisse tulema, sest siin võib peksa saada, ei järgne avalikku üleskutset oma seisukohti põhjendada ning kus paljud tasakaalukamad mõtlejad on loobunud peavoolumeedias sõna võtmast, sest nad on tüdinud enda vääriti tsiteerimisest ja kommentaariumides põrmustamisest. Pidades meeles, et avalik sfäär peab diskussiooni laiendama, mitte sulgema, on selge, et probleemiks on liiga vähene, mitte ülemäära tugev ühiskondlik regulatsioon.
Kui jääme liiga kauaks pidama sõnavabaduse abstraktsele definitsioonile, võib juhtuda, et meil jäävad märkamata praktikad, mis ei ohusta mitte ainult sõnavabadust, vaid kõiki liberaaldemokraatlikke väärtusi: üleskutsed loobuda “pidevast kritiseerimisest”, avalikult sõnavõtvate inimeste ringi aheneminening aktsepteerivate maailmavaadete nihkumine üha kaugemale võrdsusest, vabadusest ja solidaarsusest, millele meie põhiväärtused justkui ehitatud oleks. Selle vastu aitab aga ainult jõulisem kodanikuaktiivsus avalikus sfääris endas, sest meie eesmärgiks peaks ikkagi olema muuta mõtteviise, mitte seadusi.
Olen kindel, et leidub neid, kes peavad sellist seisukohta jätkuvalt sallivuse varjus kurika kandmiseks. Jään ootama selgitusi, kuidas selline kõikehõlmav arusaam sõnavabadusest edendab avalikku diskussiooni, võrdsust ja empaatiat. Senikaua kannan kurikat edasi.
Aro Velmet (23) on New Yorgi ülikooli ajaloodoktorant.
