Kahetsusväärsel kombel tuli Eesti riigiasutustest ja kõrgetelt riigiametnikelt Kaitseministeeriumi maja ründamise ajal täiesti segadusseajavat infomüra, mis lõi välismeedias pildi nagu ei teaks me, mis toimub.

Aga juhul, kui ei see nii ka oli, oleks politsei, kapo ja prokuratuur pidanud koordineerima infot, mis niivõrd olulise sündmuse kohta operatiivselt väljastatakse. Rääkimata sellest, et peaminister Andrus Ànsip saavutas selle sündmuse ajal kõiketeadva valgustaja staatuse, samas kui prokuratuur jäi Loll-Ivani ossa.

Jõudis ju uudis sellest, et armeenlane Drambjan tungis Kaitseministeeriumi ja on seal tule avanud, kohe ka välismeediasse. BBC-s oli see vahepeal tähtsuselt uudis nr. 2. Reuters ja AP, rääkimata Euroopa riikide kohalikest agentuuridest, valgustasid sündmust jooksvalt.

Pärast kella kolme päeval, kui teade sündmuse kohta jõudis avalikkuse ette, said kaks Hella Hundi pubis istuvat USA kodanikku mobiiltelefoni sõnumi USA saatkonnast: ettevaatust, ärge liikuge kesklinna piirkonnas, siin on väga ohtlik. Samal ajal istus seal ka portugali ajakirjanik, kes raporteeris sündmustest Portugali uudisteagentuuridele. Ta oli segaduses: kuidas saab olla nii, et kord öeldakse, et mees võttis pantvange, kord jällegi, et mitte; Eesti Politsei esindaja teatab, et mees lasi ise ennast maha, aga Kapo ütleb, et „hukkus tulevahetuses". Ja siis veel infomüra sellest, et ta oli endine kaitseliitlane. Nii ilmusidki nii Eesti kui välismeedias vastandlikud pealkirjad, mõnes loos olid mõlemad versioonid sees. Ja Eesti portaalides parandati usinalt pealkirju kord nii- kord naapidiseks.

Aga miks külvatakse sellist segadust, mis jätab meist mulje kui peata kanadest? Äkki oleks politsei esindaja võinud Kapo esindajale helistada või vastupidi? Äkki võinuks prokuratuur, Kapo ja politsei operatiivselt moodustada kolmeliikmelise ühistoimkonna, mis koordineeriks väljastatavat infot? Selle fopaa taustal tundub info, et Andres Kahar ei tööta tänasest enam Kapo pressiesindajana, kuidagi kahtlaselt asjakohane.

Palju õnne Andrus Ansipile. Tsitaat portaalidest - ""Ametkondade koostöö ja üksteisemõistmine olid väga head," kiitis peaminister."

Aga veel naljakamaks läks olukord, kui Riigiprokuratuuris korraldati ühispressikonverents, kus lõpuks olukord paika pandi, kuid mehe nime ei avalikustatud. No ei öelda nime ja kõik. Samal ajal aga andis peaminister Andrus Ansip intervjuu, milles teatas mehe nime. Tundus, et tema ja kaitseminister Mart Laar mitte ainult ei tea, vaid ka räägivad kõike, asja uurivatel „rumalatel" riigiasutustel on aga suu vatti täis topitud. Tule taevas appi.

Välisajakirjanikke ajas eriti elevile see, et Ansip ja Laar ütlesid, et Drambjan (kes ei tapnud kedagi ja kel olid kaasas pommiimitatsioonid) sai ilmselt inspiratsiooni Breiviku käest (kes tappis 77 inimest ja õhkas pommi). Selline võrdlus pani piinlikkust tundma: kas tõesti on riigijuhtidel õnnestunud kadunukeselt selline ütlus välja pressida või on neil eriti arenenud fantaasia. Või oli see „PR-trikk", et Eesti selle sündmusega seotult ikka kõvemini maailmakaardil esile tuua.

Kohatu tundus ka peaministri sündmusejärgne avaldus, et esimese asjana on nüüd vaja Kaitseministeeriumi maja kolima hakata. Esiteks oli ehk vara sellest rääkida, teiseks aga tekib küsimus: Ameerika saatkond võib pool tänavat kinni panna ja ehitada keset tänavat turvaputka, kõrvalasuv Eesti riigiasutus peab aga hoopis uue maja ehitama! Äkki tuleks hoopis analüüsida ministeeriumide hoonete turvalisust ja seda tõsta? Arvan, et ei eksi, kui väidan, et enamiku ministeeriumide peasissepääsude ees pole mingeid metalliotsijatega turvaväravaid. Minu teada isegi kaitseministeeriumi maja peasissepääsu ees mitte.

Lõpuks aga pärl Kaitseministeeriumi avalike suhete nõuniku - kelleks on teatavasti "doktorikonkursi" võitnud Lauri Vahtre - jutust (Delfi vahendusel): ei oska midagi öelda, sest maja on nii suur.

Loodan südamest, et asja analüüsitakse ja kui tuleviku kriisiolukordades (mida ma, loodan, ei juhtub võimalikult vähe), võetakse toimunust õppust. Seekord aga: piinlik oli, härrased.