Rahvusringhäälingu koduleht näitab, et arhiivi on kogutud muljetavaldavad 5315 videofaili ja 41 881 audiofaili. Kuid näiteks “Riigimeeste” huumorisarja (2010) või “Kevade” lavastuse (1996), nagu paljude teistegi saadete vaatamine nõuab ID-kaardi või mobiil-IDga sisselogimist. Kellel arvuti küljes ID-kaardilugejat ei tilpne või kel puudub mobiil-ID, saadet näha ei saa.

 Kuna ID-kaart ei lisa midagi arhiivi kasutusmugavusele ega turvalisusele, jääb ainult imestada, miks seda üldse tarvis on. Palun, tegelik põhjus on siin: eurobürokraatia masinavärgi jaburus. Nimelt loodi ERRi veebiarhiiv Euroopa Regionaalarengu Fondi toel ja raha saamise tingimuseks oli ID-kaardi või mobiil-ID kasutamine autentimiseks. Aga nende, iseenesest toredate lahenduste sundpopulariseerimisega jaburused ei piirdu.

Oletagem, et tahate arhiivist saadet arvutisse laadida ning mälupulga või CD-plaadi vahendusel teleris vaadata (teleris ju ID-kaardi lugejat pole), näiteks näidata lapsele “Mõmmi aabitsa” (1977) osasid. Seda aga teha ei saa, sest allalaadimise võimalus ERRi veebiarhiivis puudub. Jah, aastal 2012 ei saa ERRi veebiarhiivist saateid alla laadida!

Allalaadimise asemel pakub ERR “koopia tellimise” varianti. Internetis tuleb esitada põhjalik avaldus koos selgitusega, miks te seda saadet tahate, ning see digiallkirjastada. Seejärel vaatab ERRi “valvur” avalduse läbi ja otsustab, kas te ikka olete piisavalt vääriline, et teile plaat kirjutada. Kui olete, peate pärast kirjavahetust lisaks saate enda hinnale maksma ka plaadi kirjutamise töö ja plaadi eest. Internetiajastul!

Sama jabur on, et mõnda saadet, näiteks “Tujurikkujaid”, “ETV huumori kulda” või lastenäidendit “Hei, pöialpoisid!” (1984), saab tellida ainult “kommertskasutuseks” ja raha eest, isiklikuks tarbeks aga mitte.

Kõige selle taustal näib lausa tähtsusetu, et ID-kaardiga isiklikuks tarbeks saadet tellida pole tegelikult võimalik, kuna see tellimisvorm on vigaselt programmeeritud; ning ID-kaardiga kommertskasutuseks tellida samuti ei saa, sest ERRil on vastavad sertifikaadid aegunud.

Kuidas täpselt aitab Eesti kultuuri arengule kaasa kultuuritarbimise võimalikult keeruliseks tegemine, jääb selgusetuks. Võrdluseks: soomlased näevad vabalt kogu YLE arhiivi ja britid oma kodumaal BBC saateid. Isegi Mosfilm riputas oma arhiivi YouTube’i üles ja on kogunud 13 miljonit vaatamiskorda.

ERR deklareerib, et neid “huvitab, et saadetele oleks ligipääs ja inimesed saaksid neid vabalt valitud ajal kuulata ja vaadata”. Sõbrad, aeg on jutustamine lõpetada ja tegutsema asuda!