Autorite surm
Sel nädalal lahkusid ühel päeval filmimaailma
kaks vaala, 20. sajandi suurt autorit: Ingmar Bergman ja Michelangelo
Antonioni. See sümboolse tähendusega lahkumine meenutab
tõsiasja, mida kinohuviline nagunii teab: mõjukad autorid on
kadunud, tänane film on pöördumatult tööstus ja
tänased tipprežissöörid geniaalsed tööstusjuhid ning
tehasedirektorid. Järjekordsele James Bondi filmile kaasa elanud
filmihuvilist ei loksuta karvavõrdki, kes talle selle linateose valmis
tegi. Paremal juhul teatakse peaosatäitjaid.
Vaadates kinos
“Titanicut” või “Terminaatorit”, teab ainult
fänn, et selle režissöör on James Cameron; miljonipäisele
publikule ei lähe see põrmugi korda.
Ingmar Bergmani
tumeda kuju tegid kuulsaks eestlastele mõistetav põhjamaine
äng, kuus abielu ja isiklikku paljastavad raamatud. Legend juba eluajal,
võimendas ta oma massiivse isiksuse looga inimsuhete lihtsust ja
keerukust, teise inimesega koos elamise põrgut, mida tema filmid
lahkavad. Igaüks teab vähemalt seriaali “Fanny ja
Alexander”, kus Rootsi protestantlik, käskudest, keeldudest piiratud
ja mahasurutud ihadest umbes argielu kajastus läbi autobiograafilise
lapsepilgu.
Tänapäeva maailma keskset teemat,
võõrandumist, üksindust ja glamuurset tühjust
suurlinnas, pole keegi ehk elegantsemalt kujutanud kui Antonioni filmis
“Blow-Up”.
Nii Bergman kui Antonioni nautisid ka
publikumenu.
Mäletan, kuidas 1980. aastatel Tartu Riikliku
Ülikooli keemiahoones higiselt rüseldi, et näha Antonioni
1960ndate kontrakultuuri kujutavat, pakitsevalt erootilist “Zabriskie
Pointi” Pink Floydi ja Rolling Stonesi soundtrack’iga. Koopia
kvaliteet oli teadagi talutavuse piiril.
Pärast Bergmani ja
Antonioni tippteoseid polnud maailma film enam endine: vähemalt inimese
kujutamises on neist õppust võtnud ka tänased
meelelahutustööstuse ässad, müües palju kordi
edukamalt maha selle, mis teerajajad välja mõtlesid.
Inimese teadvuse tumeduses urgitsemine ja eksistentsi veidrused on täna
jäänud nišifilmide
pärusmaaks. Ka suur ajudepuurija
ameeriklane David Lynch ja inimvahekordi uuriv eurooplane Lars von Trier on
siiski vähemusrežissöörid, kellel oma tänulik publik.
Tänased väikesed bergmanid, antonionid ja fellinid,
raagid, õunpuud ja kilmid teevad oma filmid festivalipublikule ja on
erandlik, et neid üldse suures kinos näidatakse (kuigi vaikselt
võib läbilöögist mõelda iga filmitegija). Tallinna
PÖFFki näitab teraseid nišifilme ja kõlavad
ovatsioonid, kui kogu ürituse vaatajatehulk küünib 30 000ni.
Kuid ainult erialainimesed suudavad meenutada kõikide nende
väikeste pärlite autoreid.
Suurte autorite kadumisega on
film muutunud demokraatlikumaks kui kunagi varem. Isegi nii, et kui on oskust
ja tahet, võib igaüks meist väikest viisi filmi teha, sest
tehnika on kättesaadav ja internet pakub levitamisvõimalusi. Tasub
meenutada, et Eesti kino viimaste aegade hitt “Tulnukas” on
sõpruskonna tehtud tudengifilm, mis levis esialgu siseringis e-posti
teel.
Ja kas keegi mäletab nende tudengite
nimesid?