Banaanivabariik Eesti
Pakun, et banaanivabariigi üheks tunnuseks võib pidada välise ning sisulise halenaljakat lahkuminekut. Teistmoodi öelduna - imiteerimist. Näiteks demonstreeritakse oma rikkust uhkete autodega, imiteerides "välismaa" jõukat elustiili, samal ajal kui eluasemeks on tagasihoidlik paneelkorter. Sellise pokazuhha põhjuseks võib pidada lihtsalt edevust ja pealiskaudsust, aga jaoti ka alaväärsustunnet oma riigi asukoha suhtes (Ida-Euroopa, Kesk-Ameerika, Aafrika) ning sellest tulenevat vajadust oma täisväärtuslikkus tõestada (mitte postkoloniaalne, vaid iseseisev). Kenya, kus mul on õnnestunud kaks korda pikemalt viibida, vabanes inglaste valitsuse alt kakskümmend aastat varem kui Eesti nõukogude omast, riikide suurus ja rahvaarv ning kõik muud näitajad on kardinaalselt erinevad, kuid mõningaid paralleele võib kahe riigi vahele tõmmata, tõdedes, et banaanlus on Eestis küll vähenenud, kuid mitte täesti kadunud.
Kenyas pealinna Nairobi rahvast täis tänavatel ei näe ühtegi suitsetajat. Kehtiva seaduse järgi ootab avalikus kohas suitsetajaid trahv ja kenyalased läidavad kohaliku suitsumargi Sportsman korralikult alles baari jõudes. Samas on Nairobi tänavad suistuvabadusest kaugel. Kõnniteed mattuvad iga paarikümne sekundi tagant pigimusta tossu sisse, mida paiskavad möirates välja tuhanded igalt poolt veidi mõlkis bussid ja mikrobussid. Tehniline ülevaatus küll mõnevõrra toimib, kuid kui tahmakoguse väljastamise järgi masinaid tänavalt ära korjama hakataks, jääks praegu autodest kinnikiilunud Nairobi üsna vaikseks ja jalakäijasõbralikuks linnaks.
Tervist veidi vähem, aga igapäevaelu hoopis olulisemalt mõjutab varjatum näide. Korruptsioon on Kenyas niivõrd tavaline ja levinud, et statistika (loomulikult mitteriikliku) järgi on 80 protsenti kenyalastest pidanud millegi kordaajamiseks ametnikele "füüri laskma". Samas on Nairobi tänavakoristajate - keda kuigi palju küll ei ole - kollaste ürpide seljale kirjutatud corruption is evil ehk korruptsioon on kurjast.
Neid näiteid võib tõlgendada kui otsustajate soovi näidata, et riik, kus alles eelmisel aastal tapeti võltsitud valimistulemuste tõttu puhkenud rahutustes nii märatsejate kui ka politsei poolt üle tuhande inimese, on siiski moraalselt vastutustundlik ja igati arvestatav.
Eesti võiks ju olla rahul oma moraalse puhtusega, asudes maailma korruptsiooni pingereas 27. kohal võrreldes Kenya 147. positsiooniga. Aga kas on tegelikku põhjust? Rein Kilk kirjutas kuskil, et kõige hullem ei ole Eesti sõbraliku ärimeeste-poliitikute eliitpere omavahelise seljasügamise juures mitte fakt iseenesest, vaid see, kui rahulikult ja külmalt sellesse suhtutakse. Business as usual. Ent kui äris on tavaline, et reklaamifirma töötajad pidutsevad telekanalite korraldatud peol või veiniajakirjanikud joovad veinifirma raha eest, siis euroopalike moraalireeglite järgi peetakse rahva võimu ja isiklikku hüve lahusolevateks. Vastupidise loomulikuks pidamine meenutab ühe kenyalase üllatust, kui küsisin, miks Nairobis prügikoristus ei toimi: "Sest Nairobi metropoli minister (sic!) müüs loomulikult kõik prügiautod maha esimesel päeval, kui ta ametisse sai!"
Rahulolu võiks ka tekitada eestlaste uhkete autode lembuse tasakaalustumine võrreldes taasiseseisvumisj&aum l;rgsega. Kuid vaid üsna pisut. Endiselt näitab inimese jõulisust ja enesekindlust ühesuunaline džiibistumine. Jätame kõrvale seekord ilmselge, et see "vaid" jalakäijaid-jalgrattureid ning elamisväärset ökosüsteemi muserdab. Väikese postkoloniaalse banaanivabariigi ühiskondlike normide turjal allavoolu hulpimine ei näita tugevust. Seda näitab - vastupidi - suutlikkus nendest hoolimata endale kindlaks jääda. Heaks näiteks võib lugeda intervjuud Erko Valguga Uue Maailma Seltsist üle-eelmise Sirbi esikaanelt.
Banaanlik nõue asjadele hea väljanägemine anda on tekitanud veel ühe kurioosse nähtuse: eestlaste soodumuse bürokraatlikke reegleid täht-tähelt järgida ja reeglite sisu teisejärguliseks jätta.
Silmatorkavad viimase aja ilmingud on riigikogulaste palga langetamise ja nüüd emapalga tõstmisega seotud segadus. Laiemat reegli-pokazuhha't kirjeldab antropoloog Aet Annist uuringus kogukondade arendamiseks mõeldud euroraha jagamisest. Ametnikud, kes taotlusi hindasid, praakisid välja "isiklikult teadaolevad "valed" inimesed", kahtlustatuna omakasupüüdlikes motiivides. Samas kinnitati rahastajatele oma rangusega bürokraatiatähe täpset jälgimist.
Ilmselt kannustab hindajaid soov ilmtingimata näidata, et Ida-Euroopa klientalism on siit kaugel nagu Kenya. Kuid nõnda peale jäänud ametnike kõhutundega saavutatud j.o.k.k., mis vaiksemaid või ebamenukaid ühiskonnagruppe jämedalt diskrimineerib, viib tegelikkusest kaugele hoopis programmi sisulise eesmärgi.
Banaanivabariik ei tähenda ainult klientalismi või kauboimoraali. See tähendab ka vajadust näidata tegelikkusele vastupidist. Reeglikultus sobib hästi sisulise segaduse varjamiseks. Ilmselt aga mida rohkem asjade sisule tähelepanu pöörata, seda vähem on reegleid vaja.
