Bütsantsi aroomi püüdlemas, I osa

Eesti õigeusupreester isa Sakarias kirjutab igal kolmapäeval suvisest Kreeka olustikust, kloostrielust, kultuurist ja kreeka keele õpinguist Kreeka loodeosas asuvas Ioannina Ülikoolis.

Ei no - mis võiks küll olla kenam ja innustavam ühele parajalt paksule mehele parajais aastais enne pikemat äraolemist armsalt Eesti isamaalt ja eeskätt kallilt Hiiumaalt kui see, et keegi reisupäeva hommikul talle ütleb, et ta on kenasti salenenud.? Kõiksugu värin, mis vatsa alumises otsas võnkus kaasa koos pääs oleva teadmatusega tuleva ees leevendus nagu iseenesest. Teadagi, reisumees, kes võtab ette uue mineku paika, kus ta eales olnud ei ole, võib võtta reisipalavikku põdeda. Ja ma ei lisa siia juurde seda, et teatud vastutus oma maa ja rahva ning kiriku esindamise eest kasvatas palavikku üha. 

Üks väärikas isand, kelle meel on rõõmsaks tehtud sellega, et talle on miskit ilusat ja – sic! - tähtsat öeldud alustab oma Kreeka-reisi muidugi inimeste tundmaõppimisest. Parim paik ja parim aeg selleks on Praha lennujaam. Sest Tessaloniki linna lendamiseks peab armas Tallinnast startija veetma selles lennujaamas oma seitse tundi. On võimalik muidugi ka teine stsenaarium – ehk reisimees kaob Praha linna hõlma ja veedab sääl mõned tunnid. Aga mida sa vaeseke Praha linnas ikka teed, kui sõpru sääl pole ja Praha kesklinn mitmete reiside stopperite tõttu nagunii korduvalt läbi saalitud? Ei taha teha seda va järjekordset röövikute ringkäiku. Sestap on mõttekas kasutada seda suurepärast aega lugemisele ja inimeste jälgimisele. Lennu ootamine ei ole mingi tüütus, avastasin ma seekordsel reisil. Mõni sõit tagasi oleks ma sama asja väitnud mehega norima hakanud. Nüüd mitte. Tänavu juurde kõksanud uus eluaasta laseb tõenäolikult mitmeid asju näha uues valguses. Vananemine lepib paljude asjadega ja üks asi noist on aja mõõde. Kui veel 2004. aastal kirusin iseeneses öiseid lennuaegu, mis viisid mind Küprosele kloostrisse ning muutsid mu sõidu esimese otsa üsna piinarikkaks, siis nüüd aeg lendas. Siin ma istun ja kirjutan ning haigutusetõrjeks hangitud espresso oli täitsa korralik segafredo.

Aga inimesed. Jah. Praha lennujaam on väike ja kellegagi ikka kokku põrkad. Otsides wifi võrku tiris arvut mind kiirtoidupaika KFC (Kentucky Fried Chiken ehk Edasi, Kentuki Poisid!), mille kohta mu kokast sõber Volks Vaagen oleks teravamaid sõnu tarvitanud. Selgus aga, et kiirtoitlast saab caesari salati ja pisikese punaveini täitsa normaalse hinnaga. Ei pea võtma friikana või siis friikanatiibu või siis friikanastripse koos friikartuliga. Päälegi, kui piisavalt oma wifiga tegeleda ja siis areldi tulevat: “ekskjuusmiid” tabada, võib vabalt vestlusesse langeda.

On imepäraselt tore, et lõuna-lõunanaabritele ameeriklased inglise keelt õpetama tulevad. Kogemused Leedu kaubandusest ütlevad: inglise keelt on sääl vaja. Klaipedasse suunduvad isand ja emand – esimest korda Euroopas (ja esimest korda sellest kohe Ida-Euroopasse suunduvad!) naudivad kiirtoitlas Euroopat väga, on julged ega karda. Väga vägevad ameeriklased ning täis indu kogu Leedu üle vaadata. Juhatused Kaunase ja kuldsete liivade külastamiseks antud, sukeldusin kreeka keele maailma, mille tõi minuni viirukliselt lõhnav õigeusu teenistusraamat ehk “Ieratikon.” 

Öises leitsakus kõrgele mäkke ülestrampimine ei ole teab mis lustakaim tegevus. Näiteks kell pool neli hommikul. Aga see jalutuskäik annab siiski täpselt õigel ajal igale mehepojale teada, mida kehaga vaja ette võtta. Antonius ja Isidora, armsad eesti inimesed aitasid mu puldanist reisikotti tassida. Tessaloniki kindlustorni juurest paistis vaade merele ja ristlevaile valgustet laevadele. See oli öise lennusõidu raskuste tasu. Ja muidugi ka pea koiduni toimunud mõnus vestlus külma retsina-vee seguga.

Ioannina on imekaunis Bütsantsi linnake imekauni järve kaldal. Ja järve sees on saar ja saarel kirik, kus võib näha muuhulgas ikoone ka filosoofidest Platonist ja Sokratesest. Minu vastuvõtja ning ingellik saatja isa Sergios ütles küll, et ega enam ujumas ei käida – järvevesi saastunud. Aga tema vanaisa olla käinud veel omal ajal. Ioanninasse sõitsin bussiga Tessalonikist üle mägede. Viis tundi imepäraseid maastikke, kus kuumast kollaseks tõmbunud mäeselg vaheldub oliivi-, männi- ning küpressisaludega. Kreeklased on mägedes mürama hakanud ja algatanud tõelise silla- ning tunneliehitusbuumi. Minge vaadake. Selleks on helleenid suutnud Euroopa Komisjoni uskuma panna, et need üle kuristike kerkivad sillad on “hädavajalikud Euroopa Liidu logistikavõrgustiku kontekstis.”

Kreekalik vastuvõtt on jumalik. See on soe ja väga lihtne ning päädib isa Sergiose emanda Neonilli  valmistatud “keftedakia'ga,” mis on üks vaega hää amps. Otsige retseptiraamatuist välja, aga saladuskatte all võin öelda, et põhiline on hakkliha. Ja kreeka “rigani” ehk maakeeli pune.

Järgmine osa järgmisel kolmapäeval.