Keelekeskus terendas campus'est väljaspool ning otse loomulikult pidid kompleksil olema kreemjad seinad ja kaunid potisinised (või on need santorinisinised?) katused.

Arvake ära, millest võiks üks Kreeka õpetaja alustada, et teha sissejuhatus ja esimene suurem sissevaade kreeka kultuuri? Ei, ei ole antiikfilosoofia... Just, ikka teater. Kes see nüüd päris täpselt ikka mäletab ja teab, millest sai esialgse tõuke Eesti teater (no see viimane tilgake, mis kukub karikasse ja siis voolab karikatäis üle ääre), aga kreeklased kinnitavad erakordse veendumusega, et kreeka klassikaline antiikteater tekkis ühest pooleldi pillatud lausest mingil Suurel Dionüüsial. Viimast tuntakse kui pikemat jootude pidu veini janiiedasi jumaluse Dionüsiose auks, kes oli oma kergete elukommetega Kreeka antiikses panteonis paras vennike ja pidevalt küünikust vanameister Zeusile pinnuks silmas. Muuseas, hakkamata üles tähendama kõiki Ioannina linna tänavanimesid mainin ära ühe - peatänava - ja see on Dodoni avenüü. Dodoni on aga isa Sergiose hinnangul Kreeka suurim amfiteater. Meie helleenliku kultuuri õppejõud lubas juuli lõpus tudengeile kindla pääle ühte tragöödialavastust näha. Uurime järgi, mis see täpselt on ja kus.

Gyrobank. Ei ole see miski tavaline ega rootsi tüüpi postipank. On hoopis leidlik nimi söögikohale.  Ma esiti ehmatasin, sest vormiliselt, väliselt tundus olevat tegu McDonaldsi tüüpi kiirtoidukohaga.  Selgus aga, et kreeklased tõmmasid alt: sääl saab suurepärast slow food'i. Pank on pank, ehk rikkuse allikas ja gyros on kreeklastel vertikaalse varda otsa lükitud ja säristet liha. Sama, mis türklaste döner-kebab. Menüül pikkust omajagu ja rahuldas nõudliku mehe igati. Väljas terrassil salati, gyrose ja tzatziki kallal mõnuledes sai päev õhtusse ja Bütsantsi ehataevas, sääl Albaania suunas,  süttisid ikka koos jalutavad Jupiter ning Marss. Sellised õhtud, kus maa hingab välja päevakuumust  on lummavad ja annavad ainulaadse aimu sellest, kuidas elasid suure keisririigi alamad Bütsantsi kuldajastul.

Ioannina vanalinn on võrratu. Kuigi vahest ainult mõningad majad meenutavad pilti ajast, milline nägi linn välja enne Teist Ilmasõda. Kalliskivi. Vanalinn on kompaktne, madalate majade ja kitsaste tänavatega, kus kohvikud ja tavernad vahelduvad tippmoe kaupluste, käsitööpaikade ja kirikutarvete poekestega. Muidugi on vanalinna kraam kallis ja nagu ikka on see linnaosa turistilõks.  Ehkki see linn ei ole muidu üldse suuremat sorti turismikeskus. Aga kuidas vana kvartal lõhnab! Kui kõrvutada, siis meenuvad esimestena Nikosia, Beiruti ja Jeruusalemma lõhnad. On vürtsid ja ürdid, mida nood linnad kõik igapäevaselt kasutavad: safran, nelk, koriander, rosmariin, oregano ja tüümian. Ja  pärastlõunase mägedest tuleva mistraaliga, mis õhu liikuma paneb, liigub ka nende lõhnade segu üle vanalinna. Ole aga mees ja kuku nuhutama.

Ioannina metropoliit Theoklitos on suure südamega inimene. Võib öelda, et peaasjalikult südamest koosnebki. Pluss püsivalt mõtlevad ajud. Kreekamaa tunnustatumaid teolooge, kellele on võõras võltsvagadus ning kes ei põlga pärastlõunast kerget tubakut. 77-aastase mehe jutt on rahulik, kaalutletud, lihtne. Ta ei aja mingit filosoofiat, mis pää paksuks teeks ning mida kellelegi vaja ei ole. Ka ei seisa nooremat sorti, kauge ja külma Põhjamaa preester temast milleski juttigi allpool. Iga tema isalik liigutus ja sõna on suunatud temaga samal tasemel olevale inimesele. See on erakordselt sümpaatne ja tagasihoidlikku tänu väärt.

Lahkudes metropoliit Theoklitose audientsilt oli metropoliidi peakirikust kuulda laulu ja hulk inimesi sahmis sisse-välja. Ukse taga laudadel olid tüllihunnikud. Klaar. Ristsed. Sitsid-satsid ja roosa tüll. Tegu tüdrukuga. Väike nutt ja juba oli isa Lambrose ülesanne täidetud. Laps seotud igavikulise mõõtmega. Isa Sergiost ootasid aga samal päeval ees kolmed ristsed... Kuna kreeklased kingivad ristsete puhul kutsutud külalistele väikesi meeneid, siis sina mõtle kui palju võiks preestril selliseid nipsasjakesi elu jooksul koguneda ja kuhu tema need kõik paneb...?