Club Tallinn kaotas
Vahetult enne Euroopa 2011 kultuuripealinna hääletamist oli Tartul võimalus end näidata kahe kultuurist tehtud paraadüritusega. Viimane neist lipsustati sel esmaspäeval – kui Vanemuises jõudsid teatriaasta teatriauhinnad neid väärinutele. Seal ma ei käinud. Kuuldavasti oli korda läinud üritus.
Ka see teine kultuurigala sai teoks Vanemuises. Paar nädalat tagasi, kui sealsamas anti lusti saatel kätte Eesti Muusika Auhinnad. Seal ma käisin kohal. Samuti korda läinud üritus. Kuid teatrimaja kuluaarides kuulsin üht auhinnasaajat hooplemas ja tema hooplemine meenus mulle, kui kultuuripealinna žürii otsus teatavaks tehti. Muusik – verelt ei tartlane, ei tallinlane – rääkis suure suuga, kuidas tal oli plaan oma tänukõnet vürtsida lõpuröögatusega "Tallinn kultuuripealinnaks!". (Aga lõi jänestama, nagu telerist näha võisite.)
Iseenesest oleks see olnud naljakas. Tartu kultuurimajade uhkeimal laval, linna südames ja Laine Jänese kõrval, niivõrd äreval hetkel Euroopa kultuuripealinna kandidaadile, kaamerate ees – ja siis selline aimamatu avaldus! Korralik promoprohmakas. Ja samas – ning iseenesestmõistetavalt – kui inetult kultuuritu see oleks olnud. Eks.
Üleüldse on Tallinna eelistamine Tartule väga ebakultuurne tegevus. Tallinn on raha ja võidujooksu linn, Tartus mõeldakse süvenenumalt, pannakse tõsisemat vaimu ja luuakse kauakestvamat väärt kraami. Ja milline kultuurne inimene eelistaks nõrgemale ja väiksemale suuremat ja ülbemat?
Niisiis, selge see, et Tartu on kultuursem paik.
Aga kas see võrdlemisi igav vastasseis Tallinna ja Tartu vahel – nii ajakirjaniku kui ka isikliku hasardi seisukohast olnuks lahe teisi kauneid Eesti linnu kemplemas näha – käis kultuurilt kõrgema leidmiseks? Ei käinud ju.
Jaotati raha. Otse loomulik, et tartlased tänitavad nüüd mitu nädalat, kuidas tallinlased otsustasid kõik Tallinnas.
Terve kampaania aja käitus Tallinn stoilise üleolekuga, Tartu tegi armast kultuurinägu ja tõi välja regionaalpoliitika kaardi, ent ei suutnud ometi varjata ahne ja kadeda klubiomaniku palet. Klubiomanik, kellele on publikust eluliselt tähtsam publiku raha. Oh neid maksmata jäävaid restorani- ja hotelliarveid…
Samamoodi nagu olümpiamängude korraldajaks trügivad maailmalinnad. Nad ju ei punnita sellepärast, et nende kandis oleksid sportlikumad inimesed ja kangem tahe rahva hüvanguks spordivõimalusi rajada.
Arutasime kultuuripealinna valimisšõu eelõhtul seda linnade värki Areeni toas ja leidsime, et see tähendaks ennekõike lõputuid komandeeringuid. Eks sama praktiliselt otsustasid ka žürii kaheksa näppu, kes vajutasid klahvile "Tallinn". Kui palju lisakulutusi see tooks! Pool kultuuriministeeriumi tuleks Tartusse kupatada – järgmiseks nõuavad, et Maantee 186 ja Eesti Rahva Muuseum ehitataks nobedasti valmis, ja sama pragmaatiliselt edasi.
Mulle tundub viljatu žürii – mida, olgu, nimetati siiski komisjoniks – otsusega vaielda. Žürii koosseis oli lihtsalt selline. Ja sel hetkel tegid nad sellise valiku.
Sellegipoolest. Tartu võinuks võita. Tallinnas on tõepoolest kõike liiga palju ja tema üleolek on väga igav. Tartu – Euroopa kultuuripealinn 2011 – olnuks märksa riskantsem. Seega erutavam.
