Edgar Savisaar: Uue elektrijaama ehitushanke segased tagamaad
Nii telesaade "Pealtnägija" kui Eesti Ekspress kajastasid üle-eelmisel nädalal Eesti Vabariigi sajandi suurima infrastruktuuri arendusprojekti, Narva Elektrijaamade 945 miljonit eurot maksvate uute energiaplokkide rajamise ehitushanke rohkem kui segaseid tagamaid.
Tubli töö eest tuleb ajakirjanikele kahtlemata tunnustust avaldada ning loota, et teemakäsitlus sellega ei lõppe. Sest uue Euroopa kliimapoliitika nõuetega kardinaalses vastuolus oleva väga keskkonnavaenuliku ja sellest tingituna ka majanduslikult ebaefektiivse põlevkivielektrijaama ehitus, mille esimese 300 MW energiaploki hinnaga 650 miljonit eurot Eesti Vabariigi valitsus käskis tellida paljudesse altkäemaksuafääridesse mässitud firmalt Alstom, on veelgi segasemate tagamaadega kui seda uurivate ajakirjanike poolt rahvale hiljuti selgitati.
Räägime järgnevalt veidi lähemalt Eesti riigi elektritootmise varjatud külgedest.
Eelnimetatud firma Alstom, kellega majandusminister Juhan Parts nõudis käsukorras ehituslepingu sõlmimist, on AS Eesti Energia koosseisu kuuluva Narva Elektrijaamade põlevkivikatelde agregaatide ning turbiinide lepinguline hooldus- ja remonttööde tegija juba palju aastaid. Iga-aastaselt saavad nad AS-lt Eesti Energia ülisuurtes summades tellimusi (aastatel 2006 kuni 2009 umbes 750 miljonit krooni).
Selline sõltuvus on tingitud AS Eesti Energia aastatepikkusest suutmatusest ettevõttele endale kompetentne tehniline hooldusmeeskond luua. Varasemalt aastakümneid elektrijaamade hooldust teostanud insenerid koondati uute juhtide poolt ära. Tagajärjena ollakse nüüd sunnitud firmalt Alstom elektrijaamade hooldusteenust sisse ostma. Seesama Alstom teostas hiljuti ka Narva Elektrijaamade väävlifiltrite paigalduse maksumuses 1,9 miljardit krooni. Sisuliselt on AS Eesti Energia Narva Elektrijaamade tõrgeteta toimimine, s.t. terve Eesti Vabariigi elektrivarustus, firmast Alstom täielikus sõltuvuses juba palju aastaid.
SNC-Lavalin Inc., Lurgi Lentjes AG, Iberdrola Ingenieria y Construccion ja teised, keda AS Eesti Energia püüdis näidata rahvusvahelist hanget kavandades 300 MW CFB (keevkihttehnoloogia) energiaploki võimalike tarnijatena, on suured rahvusvahelised insenerfirmad. Nad oskavad ehitada kivisöe-elektrijaamu ning seetõttu vastasid kaudselt AS Eesti Energia seatud hankemenetluse kvalifitseerimistingimustele, kuid neil kõigil puudub varasem know-how ning kogemus põlevkivi põlemisprotsessi osas. See aga on fundamentaalselt oluline oskusteave elektrijaama rajamiseks. Põlevkivis sisalduvate ühendite aastakümnete pikkust mõju elektrijaama kõrgeid põlemistemperatuure taluma pidavatele katelde valmistamise materjalidele teadmata aga ei ole võimalik põlevkivi keevkihttehnoloogiat nö nullist alustades rajada. Eelnevateks uuringuteks kulub palju aastaid ja raha.
Põhjus, miks juba aastaid Eestis uusi energiaplokke rajatud ei ole ning miks AS Eesti Energia on sellest vaikinud, seisneb selles, et põlevkivil baseeruva CFB-tehnoloogia tehnilisi parameetreid teavad terves maailmas põhjalikult vaid kaks firmat – Foster Wheeler (USA insenertehniline ja elektrijaamade ehituskontsern) ning Alstom. Neist aga vaid Alstom oli valmis AS Eesti Energia tänase juhatusega koostööd tegema ning vastavat monopoolset positsiooni teades dikteeris väga kõrget hinda. Ning seda teadis väga hästi ka AS Eesti Energia.
Foster Wheeler rajas aastaks 2004 Eestile kaks uut 215 MW keevkihttehnoloogia energiaplokki. Sellest ajast alates olid nad aga sunnitud Londoni arbitraažis AS Eesti Energia juhatusega palju aastaid kohut käima. Eestile riigile uued energiaplokid rajanud ettevõte oli sunnitud esitama kohtuhagi Eesti Energia vastu summas umbes 500 miljonit krooni, sest Eesti Energia jättis selle neile tehtud tööde eest põhjendamatult tasumata.
AS Eesti Energia raiskas selles pikas kohtuvaidluses enam kui 100 miljonit krooni Eesti elektritarbijate raha briti advokaatide töötasudeks. Kokkuvõttes aga kaotas ikkagi kohtuvaidluse. Foster Wheeler pärast selliseid kogemusi Eestis elektrijaamu enam rajada ei soovi, keeldub igasugusest koostööst tänase AS Eesti Energia juhatusega ja osalemisest uutel hangetel.
Seda fakti aga teadis Alstomi juhtkond väga hästi ning määras endapoolseks uue energiaploki ehitushinnaks 114 miljonit eurot (1,8 miljardit krooni) rohkem kui ainus teine hankel osalenu, SNC Lavalin. Sest selle firma kogemuste puudumine ehk võimalus ehitushankel võitjaks tulla oli mitte ainult Eesti Energiale, vaid ka Alstomile selgelt teada. Kahe võrdväärse konkureeriva tarnija osalemine hankel oli fiktsioon.
Seega juba mitu aastat enne uue 300 MW energiaploki hanke väljakuulutamist oli ette teada selle ainus reaalne ning kogemustega võitja – Alstom. Kogemused tähendavad, et tuntakse põlevkivis sisalduvate keemiliste ühendite mõju CFB-kateldele (40 aasta vältel pidev väga kõrgel temperatuuri põlemise mõju - korrosioon, jm. ning sellest tulenevalt katelde ja seadmete ehituseks vajalike metallisegude koostisi. Teades Foster Wheeler mitteosalemist hankes kujunes Alstomi pakutav hind oluliselt kõrgemaks sellest, mis ta oleks olnud reaalses konkurentsitingimustes.
Lisaks oli väga oluline uue energiaploki maksumuse tõstjaks asjaolu, et Alstom keeldus tarnimast ainult CFB-seadmeid. Firma nõustus vaid kogu energiaploki ehituse teostamisega "võtmed kätte" meetodil. See on rahaliselt oluliselt ebaefektiivsem lahendus kui mitmest tarnijast koosneva konsortsiumi kasutamine kõrge maksumusega elektrijaama rajamisel.
Seega Eesti riigile järgmised 40 aastat elektrit tootma pidav elektrijaam, mis tegelikult hakkab oma tehnilisest ebaefektiivsusest tingituna paljuski hoopis reservelektrijaama rolli täitma ja töötama vaid siis, kui elektribörsi hinnad väga kõrgeks lähevad, hange teostati nii valesti kui vähegi võimalik. Tähelepanuväärne on asjaolu, et AS Eesti Energia nõukogu õigusnõustaja, vandeadvokaat Sven Papp nõudis koosoleku protokollis kirjalikku kajastamist, et Alstomiga lepingut sõlmides on tegemist seadusevastase tegevusega – mitmete seaduste, nagu riigihanke seaduse ja karistusseadustiku rikkumisega. Kuid mis ajast huvitavad AS Eesti Energia juhte mingid tühised Eesti Vabariigi seadused. Rääkimata majandusministrist.
Tulles tagasi antud loo alguse juurde, sooviksin nii tublidele uurivatele ajakirjanikele kui ka riigikontrollile pöörata tähelepanu mitmetele asjaoludele, mida sai eelpool käsitletud. Kas hange ikka oli hange, või hoopis ette teada tulemustega fiktsioon. Eesti Vabariigi läbi aastakümnete suurim riiklik "investeering" tehti selliselt, et tegelikult oli isegi mitu aastat enne selle väljakuulutamist tegelik võitja juba teada. Firmast nimega Alstom, mis rahvusvaheliselt paistab silma aktiivse altkäemaksude andjana suurhangete otsuseid langetavatele ametimeestele, on terve Eesti riigi elektrivarustus juba palju aastaid sõltuv olnud ning kahjuks on seda ka edaspidi.
Eesti majandusminister on kahjuks tuntud riigile ebaratsionaalsete otsuste aktiivse organisaatorina. Olgu siinkohal meenutus paari aasta tagusest katsest Eesti Energia aktsiaid alla nende reaalset väärtust "investoritele" suurtes kogustes müüma hakata. Möödus mõni kuu ning peaminister teatas ajakirjanduses: "Riigi suurim firma Eesti Energia on enda väärtust teadlikult madalana näidanud. Ma ei taha seda Eesti Energia börsileminekut isegi meenutada, praegu paistab, et see oleks kangesti Tallinna Vee juhtumi sarnaseks muutunud."
