Mispärast meie liikumine, Eesti 200, siis õigupoolest sündis? Tagasi vaadates on sellele keeruline üheselt vastata. Tänaseks on klubilise tegevuse vormis aasta jooksul koos käinud sadakond inimest. Arvan, et üle Eesti on samadel teemadel pereringist külakogunemiseni koos käinud ja asju arutanud veel tuhandeid inimesi, aga meie võtsime südame rindu ja tulime oma mõtetega avalikkuse ette.

Me pole tänase poliitilise süsteemi ja poliitikute lauskriitikud. Vastupidi, me tunnustame tehtut, julgeid reforme, mis on taganud Eestile oma saatusekaaslaste kõrval tunduvalt parema positsiooni. Eestis on paljud asjad väga hästi ja arenevad õiges suunas, näiteks meie riigikaitse. Eesti sajandal sünnipäeval tahaksime ühiskondlikus diskussioonis siiski hulga rohkem näha ideede võistlust, vähem erakondlikku vastandumist ja operatiivteemadel punktivõtmist. Üksikute eranditega on meie praegu parlamendis esindatud erakonnad kakskümmend pluss aastat vanad. Selle aja jooksul on nad kõik osalenud Eesti elu korraldamises ja tõmmanud selle käigus enda jaoks maha terve hulga punaseid jooni. Tehtud otsused ja tõmmatud jooned võisid tolles hetkes olla tõesti ka parimad võimalikud, aga vahepeal on maailm meie ümber väga palju muutunud. Kõigi demokraatlike süsteemide probleem on nende suutlikkus ja soov vaadata ettepoole ka järgmiste valimiste taha, Eesti ei ole siin mingi erand. Poliitikud täidavad üldjuhul ühiskonna tellimust ja me näeme endi ülesandena just seda, et Eesti valijatest saaks järjest targem tellija, et me nõuaksime vastuseid küsimustele, mis mõjutavad meid ja meie lapsi kahekümne ja miks mitte ka viiekümne aasta pärast. Me usume, et meil on vaja teha teatav hulk suuri, põhimõttelisi otsuseid, millest võiks tekkida ühiskonna jaoks positiivne ahelreaktsioon. Tahame edasiste ühiskondlike arutelude käivitamisel olla need, kes esitavad ebamugavaid küsimusi. Me ei rahuldu lihtsate vastustega, et „kogu aeg on asju nii tehtud“ või „see on OECD soovitus“ või „parem/vasakpoolne ideoloogia dikteerib sellise lähenemise“.

mitmeks tükiks ja kas üldse me Eestit peaksime jagama? Alustame päris algusest. Kujutame ette, et 1,3 miljonit inimest saabuvad täna tühjale, 45 000 ruutkilomeetri suurusele Eesti territooriumile ja peavad hakkama siin nullist riiki üles ehitama. Kas me tõesti ehitaksime täpselt samasuguse riigi, nagu meil praegu on? Jagaksime Eesti viieteistkümneks piirkonnaks ja need piirkonnad omakorda kaheksakümneks väiksemaks tükiks, kus iga tüki haldusvõimekusest sõltub see, millise kvaliteediga on kohapeal laste haridus ja väetimate eest hoolitsemine, looks iga tüki haldamiseks eraldi bürokraatliku üksuse, millel on oma raamatupidamine ja dokumendihaldussüsteem, looksime kuusteist ministeeriumi, hulga ameteid ja sihtasutusi, jagaksime puuetega laste vanemate toetamise laiali viie institutsiooni vahel, optimeeriksime ühistransporti kahekümne viies eri üksuses ilma kogutervikut vaatamata, defineeriks kaheksakümne tingliku haldusüksuse tulubaasi üksikisiku tulumaksu protsendi kaudu jne?

Meil on vaja teha teatav hulk suuri, põhimõttelisi otsuseid, millest võiks tekkida ühiskonna jaoks positiivne ahelreaktsioon.

Vastus on ilmselgelt ei. Me mõtleksime selle peale, kuidas oleks igas Eesti nurgas võimalikult hea elada. Me lepiksime kokku, et meie riigi ülalpidamiseks on igal aastal vaja meie kõigi käest kokku korjata teatud summa raha ja me korraldaksime elu selliselt, et kokkukorjatud raha eest saaksime ühiskonna jaoks parimat võimalikku teenust. Eesti on sisuliselt 1,3 miljoni elanikuga, maailma mõistes keskmise suurusega hajaasustusega linn, millel on suveräänse riigi tunnused. Me oleme suuruselt linna mõõtu, aga meie ajalooliselt kujunenud riigihalduse keerukus on võrreldav mõne suurriigiga.

Meie eesmärk peaks olema see, et meie makstava raha eest tagab riik meile ühtlase põhiteenuste kvaliteedi sõltumata sellest, kus täpselt me elame, kas Tallinnas, Kuressaares või Värskas. Ligipääsu kvaliteetsele haridusele ja sotsiaalteenustele, vajadustel põhineva ja nutika transpordisüsteemi. Hetkel sõltub pakutava hariduse, sotsiaalteenuste ja transpordikorralduse kvaliteet kohaliku omavalitsuse kompetentsist ja on selge, et viie tuhande elanikuga omavalitsus ei suuda pakkuda sama sisulist kvaliteeti kui näiteks Tallinn, Tartu või ka Eesti riik tervikuna.

Siit tekib õigustatud küsimus, kas Eesti-suuruses tehnoloogiliselt võimekas riigis on riiklikul tasemel sätestatud universaalteenuste pakkumiseks üksikisiku/kogukonna ja riigi vahele üldse vaja vahendajat ja lisabürokraatiat? Kas ajaloolistel põhjustel tekkinud Eesti territoriaalne haldusjaotus kui meie inimeste elu korraldamise ja neile põhiteenuste kvaliteedi tagamise alus on muutunud maailmas äkki oma aja ära elanud?

Inimese ja riigi suhe. Me usume, et riik võiks nii kodanike kui ettevõtjate jaoks olla personaalne – kodanike ja ettevõtete eest tuleb ära peita kogu riigi keerukus ja olemasolevat keerukust maksimaalselt lihtsustada. Seda mitte ainult e-teenustega, vaid ka halduskorralduses põhimõttelisi muudatusi tehes. Riik võiks olla nähtamatu – et teenused, millele meil on õigus, leiaksid meid üles õigel ajal ja õigest kohast. Sama on kohustustega – kui riik teab, et mul on mingi kohustus, siis peaks mulle sellest ka teada andma, mitte eeldama, et ma suudan oma elu elamise kõrvalt kõigega kursis olla. Ning riik võiks olla taskukohane, sest oma riigi pidamine on suur luksus, mis praeguse ülesehitusega hakkab meile varsti üle jõu käima.

Ei kodanikud ega ettevõtted ei taha teada, kuidas täpselt riik toimib. Praegu eeldab kogu riigikorraldus seda, et kodanikud ja ettevõtjad saavad täpselt aru sellest, mis on nende seadustega sätestatud õigused ja kohustused, ning saavad täpselt aru sellest, kuidas riik toimib nii horisontaalselt (ministeeriumid ja ametid) kui vertikaalselt (riik-maakond-KOV). Me oleme Eesti riigina täna rahvusvahelises konkurentsis – kodanikud, spetsialistid, ettevõtjad, kapital –, aga me käitume kohati nagu lokaalne vana monopol. Ametlikus keeles räägime küll klientidest ja nendest hoolimisest, aga tegelikust käitumisest see tihti välja ei paista. Kujutage võrdluseks ette, et endale koju internetiühenduse saamiseks te peaksite täpselt teadma, kuidas toimuvad telekomiettevõtte sisemised protsessid – mis on müügi-, juriidilise, tehnilise jne osakondade kompetentsid, mis järjekorras nendega suhelda, mis dokumente ja mis formaadis täpselt kellelegi edastada jne.

See, kuidas riike (ja mitte ainult Eestit) juhitakse, ei ole viimase 150 aastaga sisuliselt muutunud. Kogu maailm on muutunud – äritege­mine, inimeste omavaheline suhtlemine –, aga riigikorralduse inertsust ei ole kas osanud või tahtnud keegi ­murda. Me tahame neid küsimusi esitada ja neile ka vastuseid leida, sest status quo hoidmine ja teiste riikide minevikukogemuse kopeerimine viib meid heal juhul teistele vaikselt lähemale, aga ei vii kunagi mööda.

Eesti on maailma absoluutses esirinnas e-teenuste abil riigihalduse keerukuse peitmises ja meilt käiakse seda hulgi õppimas. Selle edu taga seisavad praeguseks juba ligi kakskümmend aastat tagasi tehtud reformid. Mida me teeme täna selleks, et muul maailmal ka kahekümne aasta pärast oleks Eestilt midagi õppida? Meie tahame, et Eestist saaks maailma esimene tõeliselt personaalne riik.