Göteborgi raamatumess on Põhjamaade suurim kirjandussündmus. On see rohkem luule- kui proosaüritus?
Läinud aastal käis messil üle 100 000 inimese. Oluline on, et Göteborgi raamatumess keskendub kirjanikele, mitte kirjastustele – polegi suurt vahet, kas lüürika või eepika. Ma ise mäletan, kuidas kolm aastat tagasi nägin inglise ühe parima nüüdisluuletaja Tony Harrisoni hingestatud esinemist suurele saalitäiele. Eestlaste esimene “dessant” Göteborgi (mis minu mäletamist mööda juhtus 2004) tähendas luuletajate esinemist (Lauri Sommer, Aare Pilv, Kristiina Ehin, Elo Viiding, Asko Künnap). See on kirjanike pidu.


Eesti luule näikse rahvusvaheliselt äratavat rohkem tähelepanu kui proosa, kuigi luulet on raskem tõlkida... (Kristiina Ehini triumf).
Raske öelda, mida on raskem tõlkida. Aga jah, tundub suure võiduna, et messi alguseks ilmub rootsi keeles kolm tänapäeva eesti romaani: Jaan Krossi “Paigallend”, ­Helga Nõu “Ood lastud rebasele” ja Eeva Pargi “Lõks lõpmatuses”. Lisaks ka eesti lühiproosa antoloogia, mis sisaldab tekste Mihkelsonilt, Bergilt, Toometilt, Ehlvestilt, ­Sauterilt, Kivirähalt, Heinsaarelt...


Palun räägi täpsemalt mustast kuubist.
Must kuup on Eesti messiboksi mitteametlik nimetus, selle teostas Rakett eesotsas Asko Künnapiga, kuid idee tekkis ühel toredal koosviibimisel Karl Martin Sinijärve juures, mis tähendab, et see pärineb kirjanikelt endilt. Eesmärk oli tekitada silmahakkav, vastukaja tekitav ning samas selgelt ümbritsevas(t) eristuv, kontsentreeritud ruum eesti kirjanduse tutvustamiseks.


Miks just must kuup?
Nagu juba öeldud – hakkab hästi silma, tekitab huvi, kutsub. Messi kirevas saginas paistab ta silma rahuliku selgusega, lihtsusega ja ehk ka salapärasusega, tundmatusega. Eks eesti kirjandus ongi ju sealsele publikule suures osas tundmatu. Must kuup peakski mõjuma eesti kirjanduse – eesti keele ja selle kaudu kogu eesti kultuuri võtmelise teadmise – talletaja ja hoidjana.
Musta kuubi mõõdud on 9 X 9 X 9. Kuubi “seinad” on kahekordsest kangast ning üks külg on loomulikult avatav.


K uidas õnnestus korraldada nii paljude eesti autorite loomingu tõlge rootsi keelde? Kelle loomingut tõlgiti?

Siin tegi suure töö ära Ilvi Liive. Tutvustasime tema eestvõttel rootsi kirjastajatele hunnitut hulka eesti kirjandust. Kokku ilmub 21 raamatut, mis on väga tugev saavutus, pool või vähemalt veerand võitu. Mainitud neljale proosateosele lisaks ilmuvad mitmed head lasteraamatud – näiteks Sauteri “Laiskade laste raamat”, ­Kristiina ­Kassi “Samueli võlupadi”, “Ruttu tuttu!”. Luulekogud Jaan Kaplinskilt, Doris Karevalt, Jürgen Roostelt, fs-ilt, ­Kalju Kruusalt, aga samuti Marie Underilt, Ilmar ­Laabanilt ja Betti Alverilt. Ehinite kogu... Kindlasti unustasin midagi olulist!


Kuidas tuli idee kaasata ka näiteks tantsutrupp Fine 5, animaatorid, Vaiko Eplik jne? Kas tänapäeval enam “puhas” kirjandus suuremaid rahvahulki erutada ei suuda, on vaja lisaatraktsioone?
Kultuuriprogrammi eest kandis hoolt Eesti Instituut (­Peeter Helme, Andre Help, Andreas Nestor). Vaevalt et me tahaksime promoda kirjandust muude loominguliste praktikate kaudu. Kui Vaiko Eplik ja Eliit Göteborgis esinevad, siis ei pea nad hüüdma, et “muide, ostke Jaan ­Krossi raamatut!”. Lihtsalt – samal ajal messiga leiab aset ­Eesti kultuuri festival “Estival”, kus näidatakse Eesti filme, esitatakse kõikvõimalikku muusikat, Fine5 tantsib, VAT-teater teeb “Kalevipoega”. Lisaks sellele avatakse erinevaid näitusi...

Programm on ühesõnaga liiga võimas, et teda siin katvalt tutvustada. Näiteks – messihallis toimuvad mitmed Eesti kirjanikke, mõtlejaid ja poliitikuid kaasavad seminarid. Meilt osalevad näiteks kõnealuses programmis Toomas Hendrik Ilves, Mart Laar, Märt Väljataga, Rein Raud, Krista Kaer, Anzori Barkalaja, Hasso Krull ja paljud, paljud teised.