Kummaline on ka me ­poliitika. Liberaalsuse lipulaev Reformierakond armastab riigikapitalismi, võitleb ihu ja hingega ­erakoolide ­vastu, peab normaalseks inimeste pensioni­säästude sundhoidmist riigi valitud firmades. Välisministri portfelli hoidev SDE on rakendanud terve Eesti rahva Balti ühtsuse teenistusse: Läti Vabariigi kaubanduspiir on üheainsa seadusesättega toodud Tallinna sadama bussiparklasse ja nagu hiljuti Kreekale, annavad eestlased nüüd abi Läti rahvale. Konservatiivne Isamaa toob aga silmagi pilgutamata välja üdini sotsiaaldemokraatliku pensionireformi, mille sisuks on totaalne ümberjagamine. Vaid juhuse tõttu, et ka oma fraktsioonis tekkisid mõned jonnijad, astuti sammuke tagasi. See aga tähendab ikkagi, et eestlaste elutööga väljateenitud pensionid jäävad igaveseks sama näruseks kui täna.

Isamaa poolt oli see käik eriti jahmatav, sest „ümberjagamisele“ suunatud reformi loogika põhines II sambal: sealt pidid saama paremal järjel inimesed riiklikust pensionist puudujääva osa tagasi – samal ajal pani aga Isamaa lauale (iseenesest igati õigustatud) plaani raha põletav II sammas likvideerida. Kus siin loogika on, seltsimehed?

Kõnekas on ka, mida tegi vasakpoolse maailmavaate seadusesse raiumise hetkel paremkonservatiivne EKRE. Kui parlamendis tekkis võimalus pensione nudiv pügal välja hääletada, lahkusid nende saadikud saalist. Vot ei oska öelda, mida nende pensionidega tegema peaks, ütles üks ekrelane.

See ei takistanud aga EKREt andmast valimiste eel lubadust tõsta kõikide pension 800 euroni. „Meie pole demagoogid, meie oleme populistid,“ teatavad nad ise. „Valin neid, kes lubavadki, kaotada pole mul midagi,“ arutlesidki inimesed juba sotsiaalmeedias. 25 aastaga on rahvas õppinud ootama poliitikutelt armuande läbimõeldud sotsiaalpoliitika asemel.

800eurose pensioni lettipanek paneb arusaadavalt kahvatuma nii Reformierakonna lubatud 200euro­se kui Keskerakonna 100eurose pensioni­tõusu. Rääkimata sotside lubadusest saata eakad pensioni eest hooldekodusse, mille ette programmis lisati „vajaduse korral“. See viimane on muide juba tänagi seadustega tagatud. Omavalitsusel ongi kohustus hooldusarved kinni maksta, kui inimesel endal ja ta perel ressurssi napib. Küsimus on hoopis selles, et meil seadusi ei täideta.

Tallinna ametnikel õnnestus jätta kasutamata üle 600 000 euro puuetega laste perede jaoks mõeldud raha!

Vähemalt sotsiaalsfääris ongi Eesti seadused-määrused tehtud nii, et hundid oleksid söönud ja lambad terved. Aitan tõlkida: riik on töö teinud ja sätte kehtestanud, tihti ka rahapatakad omavalitsustele üle andnud, aga kohaliku võimu esindajatel on võimalus laiutada käsi ja öelda „Ei-ei, nii see küll ei käi!“.

Mäletatavasti juhtus aasta eest just nii puuetega laste perede abistamiseks mõeldud miljonitega, kus näiteks Tallinna linnaosad suutsid sotsiaalosakondade uste tagant minema peletada kõik lapsevanemad – peale ühe, keda ma isiklikult kuude kaupa juhendasin, kuidas ametnikega protsessida, et tööhõives püsimiseks lamavale liitpuudega pojale lapsehoiuraha kätte saada. Tallinna ametnikel õnnestus jätta kasutamata üle 600 000 euro puuetega laste perede jaoks mõeldud raha.

„Meile anti linna poolt juhis mitte neid rahasid laiali jagada,“ kommenteeris eravestluses teemat ühe linnaosa töötaja. Televisioonis luiskas linna osakonnajuhataja, et raha ei jagatud, kuna teenuste järele puudus vajadus.

On muidugi omavalitsusi, kes teevad head sotsiaaltööd, aga kõigil pole õnne neis elada. Inimestele pole midagi tagatud ja nad on oma probleemide lahendamisel täielikult ametiisikute ja asutuste ­meelevallas. Omal ajal soovitas Andrus Ansip, et hääletage siis jalgadega. Praegune sotsiaalministeerium on võtnud uue seisukoha: riik peab sotsiaaltöötajaid õpetama, kuidas tuleb inimesi aidata! Selleks on vaja nõustajad ja koordineerijaid. Ja siis omakorda nende nõustajad ja koordineerijad.

Tegelikult tuleks küsida: mis on rakendatavas poliitikas valesti läinud, et abiks mõeldud vahendid inimesteni ei jõua? Mis on valesti, kui koduseinte vahele jäänud puudega lapse emale maksab omavalitsus 30 eurot kuus, aga nädalalõpu pikkuse lapsehoiuteenuse eest on riik nõus sama lapse eest välja käima 500 eurot?

Siit algavadki Eesti metsikult kujunenud ja seetõttu irratsionaalse, meie saapanumbriga mittesobiva sotsiaalsüsteemi tegelikud hädad. Need võttis uusaastaööl suurepäraselt kokku president, kes rääkis puuetega inimestest, eakatest ja hooldajatest kui nõrgematest, keda jõukale järjele jõudnud ühiskond peaks nüüd ometi „kaasa võtma“ ja aitama. „Kas oleme nõus millestki toredast ise loobuma, et nemad pisutki rõõmsamad oleksid?“ – kinnistas riigi esimene naine pidumelus rahvale veel kord lähenemise, mis takistab meil mõistmast võrdsete võimaluste loogikat.

Kuni meil istuvad ametiisikute toolidel targemad, kes kirjutavad valgele paberile reegleid ja otsustavad, mida kui palju nõrgematele vaja on, jäämegi otsima vastust küsimusele, kuidas panna neli elevanti autosse. Vastust teab iga laps: kaks ette ja kaks taha! No problemo – kui poolnaljaga öelda.

Meenub aastate tagune kohtumine Soome ajakirjanikuga, kes käis masu harjal Tallinnas, et küsida mu arvamust, mida Soome võiks Eestilt õppida, et vähenevate ressurssidega hoolekandes hakkama saada. Majandusmured olid pannud põhjanaabritel häirekellad helisema ja nad mõistsid, et sotsiaalsüsteemis on vaja põhimõttelisi muudatusi. Mul oli neile öelda vaid ühte: ärge tehke seda, mida üritab teha Eesti ehk teha samu asju, mis teie, aga vähema ressursiga. See ei tööta. Ja kaotus on kahekordne: kogu raha kulub ära, aga tulemust ei tule.

Eesti ise aga kihutab täiskäigul edasi, tehes asju, mida rikkad ühiskonnad tegid eile. Me ei märka, et suur osa ressursist ei jõua iial tuge vajavate inimesteni, vaid kulub ära korraldamise, administreerimise, kontrollimise ja juhtimise peale. Läheb ka ventiilide vahelt välja, nagu järjest päevavalgele tuleb. Meid on demoraliseerinud ka süsteemi voolanud hiigelrahad Euroopa maksumaksjatelt, mis on loonud võltsmulje, et olemegi haljal oksal.

Eesti sotsiaalsüsteem tuleks pöörata ümber ja hakata sotsiaalressursiga toetama inimeste püüdlusi ennast ise päästa. Näiteks puuetega laste vanemate hulgas on kõrgtasemel juriste, küberneetikuid, matemaatikuid, sotsiolooge. Nad ei ole nõrgemad, vaid vastupidi – inimesed, kes teavad, mis töötab. Ministeeriumi sõnum neile aga on: oodake veel natuke, meil valmib uus arengukava ja teile disainitakse teenused!

Nii meil võibki ju Eestis olla maailma heldeim vanemahüvitiste süsteem, samuti Euroopa tippu ­pürgivad lapsetoetused, aga kui midagi peaks juhtuma, saab sinust hetkega „nõrgem“ ja oled maoli maas. Selle asemel, et võimaldada sul probleem kiirelt lahendada, hakatakse kunagi paberile kaste joonistama, piloteerima ja teenuseid disainima. Ja kui kellelgi väga veab, tullakse ja võetakse teda „jõudumööda“ võib-olla ka kaasa.