Minu kevadel Soomes avaldatud raamatu "Viron kylmä sota" üks konkreetne teema oli okupatsioonimüüdi kui Eesti apartheidipoliitika tööriista uurimine. Apartheid tähendab vene vähemuse kodanikuõigustest ilmajätmist. Eesti põhjendab okupatsioonimüüdiga nii põhiseadust, kodakondsus- ja keelepoliitikat kui ka ümberkäimist õigeusukirikuga.

See toimis isegi majanduses, kui Eesti õigussüsteem keeldus tunnistamast Soome pankade nõudeid kalapüügiettevõtte Ookean pankrotis, põhjendades otsust "okupatsiooniga". Alles rahvusvaheline kohus andis 12 aastat kestnud kohtuprotsessi tulemusel õiguse Soome pankadele.

Nii Soomes kui ka Eestis on raamatut puudutav väitlus koondunud 1940. ja 1944. aasta ajalooliste sündmuste ümber. Täpsustan oma seisukohti Eesti okupatsioonimüüdi suhtes koos Petri Krohniga, kes on mõjutanud minu seisukohti tänapäeva Eesti olukorra suhtes.

 Eesti NSV sünonüüm

 Eesti 1940. aasta südmustes võib näha mitmeid okupatsiooni tunnuseid. Olukorda, kus riigis on rohkem teise riigi relvastatud jõudusid kui oma maa teenistuskõlbulikke kodanikke, võib tõepoolest nimetada okupatsiooniks olenemata sellest, millise lepingu alusel need relvastatud jõud riigis viibivad. Selle sõna kasutus omab siiski alati poliitilist värvingut. Ameerika väed ei okupeeri enam Iraaki, vaid tegutsevad riigis "seadusliku" valitsuse palvel. Afganistani valitsuse poolt riiki kutsutud Nõukogude vägesid seevastu kujutatakse Lääne meedias alati okupatsioonijõududena.

Kui aga eestlased ja soomlased kõnelevad "Nõukogude okupatsioonist Eestis", siis ei kõnele nad 1940. ega ka 1944. aasta sündmustest. Sõna "okupatsioon" kasutatakse lihtsalt Eesti Nõukogude Sotsialistliku Vabariigi sünonüümina.

Okupatsiooniteoorial peaaegu puudub põhjendus omaaegsetes allikates. Isegi Mika Waltari ei leia oma 1941. aasta sõjapropagandas jälgegi okupatsioonist, vaid mainib üksnes naiivseid kaasajooksikuid ja riigireetureid. 1940. aasta sündmuste tõlgendamine okupatsioonina ja praegune teooria Eesti riigi järjepidevusest loodi alles Saksa okupatsiooni ajal Natsi-saksa propagandaametnike abiga.

Nõukogude okupatsioonist kõnelemisel ei ole kunagi eesmärgiks ajalooline tõde. Selle fraasi peamine otstarve on võtta Eesti vene vähemuselt kodanikuõigused.

1991. aastal oli Eesti vabariik iseseisev demokraatlik ja rahvusvaheliselt tunnustatud ÜRO liikmesmaa, mille peaminister oli Edgar Savisaar ja president Arnold Rüütel. Rahvusvahelise õiguse seisukohast olid kodanikud kõik endise Nõukogude Eesti elanikud. Nüüdseks ametliku staatuse omandanud Eesti seisukoha järgi lõppes Nõukogude okupatsioon aga alles 1992. aastal president Lennart Meri ja peaminister Mart Laari võimuletulekuga. Siis "taastati" 1944. aasta varivabariik. Sama liigutusega võeti kodanikuõigused 500 000 Eesti kodanikult.

 Soomlaste valed valikud

 Soome ja Eesti tegid Teise maailmasõja pöördelistel aastatel erineva valiku. Soome juhtidest said sõjakurjategijad ja ned teenisid ära pikad vanglakaristused. Näiteks president Risto Ryti istus vanglas, mõistetuna süüdi rahuvastaste kuritegude eest.

Eestlaste 1940. ja 1944. aasta valikutes polnud midagi häbenemisväärset. Tänapäeva vestluste valguses tundub, nagu häbeneksid eestlased, et valisid Ühendriikide ja NATO asemel Nõukogude Liidu. 1940. aastal ei olnud NATO valimine võimalik.

Nõukogude ajal ei tunnustanud Lääne riigijuhid Eesti pagulasvalitsuse juhte. Ühendriigid mainisid "okupatsiooni" ainult seoses külma sõja retoorikaga, reaalpoliitikas ei võetud seda mõistet aga kunagi tõsiselt.

Eesti presidendi ja valitsuse koduleheküljel toodud pagulasvalitsuste ja Eesti riigijuhtide nimekirjad 1944-1992 on seega puhas jama ja fiktsioon. Soome presidendi Mauno Koivisto 1991. aasta kõnes, kus ta ütles, et Soome ei ole Baltimaade ühendamist N Liiduga ametlikult noteerinud, on tahetud näha tunnustust Eesti pagulasvalitsustele. See tõlgendus aga ei pea paika. Koivisto ajal Soome välisministri ametit pidanud Paavo Väyrynen on kinnitanud, et Koivistol polnud vähimatki kavatsust tunnistada "okupatsiooni". Koivisto jaoks oli tegu üksnes viimase minuti muutusega diplomaatilises protokollis. Soome oli Eesti tunnustamisega hiljaks jäänud ja nüüd püüti lihtsalt piinlikku olukorda parandada.

 Iseseisvumise ettekääne

 Soome ajaloolane Martti Turtola rõhutas Eesti Päevalehe intervjuus (7. juuni 2008), et 1940. aastal ei toimunud mingit okupeerimist. Eesti juhid, kaitsevägede juhataja Johan Laidoner ja president Konstantin Päts kõnelesid üksnes Nõukogude vägede juurdetoomisest Eestisse.

"Sõna "okupatsioon" ei mainitud 1940. aastal kordagi," tõdeb Turtola.

Okupatsioonimüüt ärkaski ellu alles aastal 1989, kui Eesti taotles iseseisvumist Nõukogude Liidust. See toimis ettekäändena iseseisvumispüüdlustele. Tol ajal kasutasid okupatsioonimüüti ära ka Nõukogude Eesti juhid Arnold Rüütel ja Edgar Savisaar.

Hiljem omandas müüt eriti olulise koha väliseestlaste seisukohti esindanud Eesti Kongressi programmis. Rahvusvahelise õiguse seisukohast oli iseseisvusliikumine nimega Eesti Kongress mitteparlamentaarne revolutsiooniline liikumine, kellele okupatsioonimüüt oli üksnes vahend venelastelt kodanikuõiguste äravõtmiseks.

 Mahavaikitud riigipööre

 1992. aasta sündmusi, mille käigus Savisaare ja Rüütli demokraatlikust Eestist sai Lennart Meri ja Mart Laari apartheidi-Eesti, võiks nimetada mahavaikitud riigipöördeks. 1992. aasta suvel põhiseaduse koostamisel sooritati Eestis inimõiguste reetmine, millega venelased jäeti ilma kodanikuõigustest ja võimule pääses erakond Isamaa.

1992. aasta sügisel toimunud valimised võitis ootuspäraselt isamaa, kelle rahastajad olid samuti välismaalt, USA ja Kanada väliseestlaste ringidest. Isamaa võimuletuleku järel algas Eestis Eesti NSV demoniseerimine ja eestlastes kommunistide tagakiusamine. Venelastelt võeti kodanikuõigused, õigeusu kirikul tekkisid probleemid ja integratsioonipoliitika varjunime all algas venelaste sundeestistamine.

Riigipöörde õigustamiseks loodi uus ajalugu. Eesti presidendi koduleheküljelt kõrvaldati 1991. aasta presidendi kohalt Arnold Rüütel ja asendati Heinrich Markiga. Eesti koolides hakati õpetama ajalugu, mille kohaselt praegune Eesti iseseisvus 1992. aasta sügisel Mart Laari võimuletulekuga. Ajalooõpiku autor pole keegi muu kui Mart Laar ise.

Pseudoajalugu on juba pärisajaloo kõrvale tõrjunud. Selle abil soovivad väliseestlased võtta Eestilt tema rahvusliku ajaloo. 

Holokausti-eitus

Venelastelt kodanikuõiguste äravõtmine oli rahvusvahelises mõttes nii jõhker tegu, et selle summutamiseks läks tarvis mingit sama sensatsioonilist propagandarelva. Selleks relvaks on eestlased pühitsenud müüdi okupatsioonist. Okupatsioonimüüt toimib kihutusvahendina ühe rahvusrühma vastu. Selle abil tõrjutakse venelased ühiskonnast kõrvale. Ameerika eestlasest rahastaja Olga Kistler-Ritso loodud okupatsioonimuuseum on puhas näide holokaustieitamisest. See võtab holokaustilt tema ainulaadsuse, võrdsustades juudiviha stalinismiga.

Nüüdseks on okupatsioonimüüdist saanud fašistliku apartheidivalitsuse õigustus. Maailm ei ole aga kunagi de jure tunnustanud seda Lennart Meri ja Mart Laari okupatsioonimüüdile rajatud apartheidi-Eestit.

Leena Hietanen, vabakutseline ajakirjanik

Petri Krohn, IT-spetsialist, Eesti poliitika huviline


ORIGINAALTEKST:

 Viron miehitysmyytin historia

            Keväällä Suomessa julkaistun Viron kylmä sota- kirjani yksi selkeä teema oli tarkastella miehitysmyytin käyttöä apartheid-politiikan työvälineenä Virossa. Apartheid tarkoittaa kansalaisoikeuksien riistoa venäläiseltä vähemmistöltä. Viro perustelee miehitysmyytillä niin perustuslakia, kansalaisuus- ja kielipolitiikkaa kuin ortodoksikirkon kohtaloa. Se vaikutti jopa talouselämässä, kun virolainen oikeuslaitos kieltäytyi tunnustamasta  suomalaisten pankkien saatavia valtamerikalastusyhtiö Ookeanin konkurssipesästä "miehitykseen" vedoten.  Vasta kansainvälinen oikeus antoi 12 vuoden oikeudenkäyntiprosessin jälkeen oikeuden suomalaisille pankeille. 

            Keskustelu kirjasta niin Virossa kuin Suomessa on juuttunut vuosien 1940 ja 1944 historiallisiin tapahtumiin. Tarkennan näkemyksiäni Viron miehitysmyytistä yhdessä Petri Krohnin kanssa, joka on vaikuttanut näkemyksiini Viron nykytilanteesta.

 Synonyymi Viron SNTL:lle

            Vuoden 1940 tapahtumissa Virossa voi nähdä monia miehityksen piirteitä. Tilannetta, jossa maassa on enemmän vieraita sotajoukkoja kuin oman maan asekuntoisia miehiä voikin perustellusti kutsua "miehityksesi", riippumatta siitä, minkälaisilla sopimuksella joukot maassa ovat. Sanan käyttö on kuitenkin aina poliittisesti värittynyttä. Amerikkalaisjoukot eivät enää miehitä Irakia, vaan toimivat maassa "laillisen" hallituksen kutsumana. Afganistanin hallituksen maahan kutsumat neuvostojoukot taas aina esitetään länsimediassa miehittäjinä.

            Kun virolaiset ja suomalaiset puhuvat "Viron neuvostomiehityksestä", he eivät kuitenkaan puhu vuoden 1940 eivätkä vuoden 1944 tapahtumista. Miehitys-sanaa käytetään yksinkertaisesti synonyyminä Viron neuvostotasavallalle.

            Miehitysnäkemyksen tueksi ei löydy juuri minkäänlaisia aikalaislähteitä. Edes Mika Waltari ei vuoden 1941 sotapropagandassaan löydä jälkiä miehityksestä, ainoastaan naiiveja yhteistoimintamiehiä ja maanpettureita. Tulkinta vuoden 1940 tapahtumista miehityksenä ja nykyinen teoria Viron valtiollisesta jatkuvuudesta onkin kehitetty vasta Saksan miehitysaikana Natsi-Saksan propagandaviranomaisten avustuksella.

            Puhuttaessa Viron neuvostomiehityksestä tavoitteena ei koskaan ole pyrkimys historialliseen totuudenmukaisuuteen. Ilmaisun perimmäinen tarkoitus on kiistää Viron venäläisvähemmistön kansalaisoikeudet.

            Vuonna 1991 Viron tasavalta oli itsenäinen, demokraattinen, kansainvälisesti tunnustettu YK:n jäsenvaltio, jonka  johdossa olivat pääministerinä Edgar Savisaar ja presidenttinä Arnold Rüütel. Kansainvälien oikeuden näkökulmasta kansalaisia olivat kaikki entisen Neuvosto-Viron asukkaat. Nyt virallisen aseman saavuttaneen virolaisnäkemyksen mukaan neuvostomiehitys loppui kuitenkin vasta vuonna 1992 presidentti Lennart Meren ja pääministeri Mart Laarin noustua valtaan. Tällöin "palautettiin" vuoden 1944 varjotasavalta. Samassa yhteydessä riistettiin kansalaisoikeudet 500 000 Viron kansalaiselta.

 Suomalaisten väärät valinnat

            Suomi ja Viro tekivät erilaiset valinnat toisen maailmansodan kriittisinä vuosina. Suomen johtajat ryhtyivät sotarikollisiksi ja saivat pitkät vankeustuomiot. Esimerkiksi presidentti Risto Ryti istui Katajanokan vankilassa tuomittuna rikoksista rauhaa vastaan.

            Virolaisilla ei ole mitään hävettävää vuosien 1940 ja 1944 valinnoissaan.  Tämän päivän keskustelujen valossa vaikuttaa siltä kuin virolaiset tuntisivat häpeää siitä, että he valitsivat Neuvostoliiton eivätkä Yhdysvaltoja ja Natoa. Vuonna 1940 Naton valitseminen ei ollut mahdollista.

            Neuvostoaikana lännen johtajat eivät tunnustaneet Viron pakolaishallituksen johtajia. Yhdysvallat ainoastaan kylmän sodan retoriikassa saattoi puhua "miehityksestä", muttei koskaan reaalipolitiikassa ottanut käsitettä vakavasti.

            Viron presidentin ja hallituksen kotisivuilla esitetyt pakolaishallituksen nimet Viron johtajista vuosina 1944-1992 ovat siten puhdasta hölynpölyä ja fiktiota. Suomen presidentin, Mauno Koiviston  vuonna 1991 tekemä Viron "itsenäisyyden palautus" on pyritty näkemään tunnustuksena Viron pakolaishallituksille. Tällainen tulkinta ei kuitenkaan pidä paikkaansa. Koiviston aikana Suomen ulkoministerinä toiminut Paavo Väyrynen on vakuuttanut, ettei Koivistolla ollut pienintäkään aikomusta tunnustaa "miehitystä". Koivistolle kysymys oli juuri niin tärkeä kuin viime hetken muutos  pöytäjärjestykseen hoviprotokollassa. Suomi oli myöhästynyt Viron itsenäisyyden tunnustamisessa ja nyt pyrittiin vain paikkaamaan kiusallista tilannetta.   

Veruke itsenäistymiselle

            Suomalainen historioitsija, Martti Turtola korosti Eesti Päevalehden (07.06.2008) haastattelussa, ettei vuonna 1940 tapahtunut minkäänlaista miehitystä. Viron johtajat, puolustusvoimien komentaja Johan Laidoner ja presidentti Konstantin Päts puhuivat vain neuvostojoukkojen lisäämisestä Virossa.

            "Miehitys-sanaa ei kertaakaan mainittu vuonna 1940", Turtola toteaa.

            Miehitysmyytti heräsikin henkiin vasta vuonna 1989 Viron tavoitellessa itsenäistymistä Neuvostoliitosta. Se toimi verukkeena itsenäistymispyrkimyksille. Tuolloin miehitysmyyttiä käyttivät hyväkseen myös Viron neuvostojohtajat, Arnold Rüütel ja Edgar Savisaar. 

            Myöhemmin myytti kukoisti erityisesti ulkovirolaisten näkemyksiä edustavan Eesti Kongressin ohjelmassa. Kansainvälisen oikeuden näkökulmasta itsenäistymisliike Eesti Kongressi oli ulkoparlamentaarinen ja vallankumouksellinen liike, jolle miehitysmyytti oli vain väline venäläisten kansalaisoikeuksien riistoon.

 Vaiettu vallankaappaus

            Vuoden 1992 tapahtumia, joissa Savisaaren ja Rüütelin demokraattinen Viro vaihtui Lennart Meren ja Mart Laarin apartheid-Viroksi voi nimittää vaietuksi vallankaappaukseksi. Perustuslain säätämisen yhteydessä kesällä 1992 Virossa suoritettiin ihmisoikeuspetos, jossa venäläiset jätettiin kansalaisoikeuksitta ja Isänmaa-puolue pääsi nousemaan valtaan.

            Syksyn 1992 vaalit voitti siten odotetusti Isänmaa-puolue, jonka rahoittajat löytyvät myös ulkomailta Yhdysvaltain ja Kanadan ulkovirolaisten joukosta. Isänmaan valtaannousun jälkeen Virossa alkoi Viron SNT:n demonisointi ja virolaisten kommunistien vaino. Venäläisten kansalaisoikeudet riistettiin, ortodoksikirkko joutui vaikeuksiin ja venäläisten pakkovirolaistaminen käynnistyi integraatiopolitiikan peitenimen alla.

            Vallankaappauksen pönkittämiseksi kehitettiin uusi historian kirjoitus. Viron presidentin kotisivuilta poistettiin vuoden 1991 presidentin paikalta Arnold Rüütel ja hänet on korvannut Heinrich Mark. Viron kouluissa siirryttiin lukemaan historiaa, jossa nyky-Viro itsenäistyy syksyllä 1992  Mart Laarin noustessa valtaan. Historian kirjan on kirjoittanut kukapa muu kuin Mart Laar itse.

            Pseudohistoria on jo syrjäyttänyt oikean historian. Sen avulla ulkovirolaiset haluavat riistää Virolta sen kansallisen historian.

 Holokaustin kieltoa

            Venäläisten kansalaisuuden riisto oli kansainvälisesti niin törkeä teko, että sen vaimentaminen on vaatinut vastineeksi jotakin yhtä sensaatiomaista  propaganda-asetta.  Tähän tarkoitukseen virolaiset ovat pyhittäneet myytin miehityksestä. Miehitysmyytti toimii kiihotuksena kansanryhmää vastaan. Sen avulla venäläiset torjutaan yhteiskunnasta.  Amerikan-virolaisen rahoittajan, Olga Kistler-Ritson perustama miehitysmuseo on myös puhdas esimerkki "holocaust denial"- ilmiöstä. Se kieltää holokaustin ainutlaatuisuuden alentamalla juutalaisvainot stalinismin tasolle.

            Nyt miehitysmyytistä on ainoastaan tullut peruste fasistiselle apartheid-valtiolle.

Kansainvälinen yhteisö ei kuitenkaan koskaan ole de jure tunnustanut tätä Lennart Meren ja Mart Laarin miehitysmyytille rakennettua  apartheid-Viroa.

 

Leena Hietanen

(Kirjoittaja on vapaa toimittaja.)

Petri Krohn

(Kirjoittaja on tietoverkkospesialisti, joka on perehtynyt Viron politiikkaan.)