Mariette tegevus suutis mõningal määral  piirata vanaegiptuse muististe illegaalset väljavedu, tal õnnestuse suruda arheoloogilised väljakaevamised teatud juriidilistesse raamidesse.  1842-1845 juhtis preisi ekspeditsiooni noor muinasteadlane Carl Richard Lepsius (1810-1884); raske töö tulemusi on nii egüptoloogia kui akadeemilise humanitaarteaduse püsistumise  seisukohalt võimatu üle hinnata. Lisaks toodi Berliini enam kui kümme tuhat antiikeset. Võib olla aga kindel: kui Mariette oleks juhatanud tollal Egiptuse muinsusteenistust, siis ei oleks ta lubanud kaugeltki kõiki leide maalt välja viia. Samuti ärgem unustagem, et maailma suurim teemakohane muuseum - Kairos asuv „Egiptuse muuseum" - asutati tema eestvedamisel.

Esimese maailmasõja (1914-1918) eelõhtul prevaleeris arheoloogiliste muinsuste jaotamisel „fifty-fifty" põhimõte arheoloogide kodumaa ning Egiptuse vahel. 1912. aastal avastas Ludwig Borhardti (1863-1938) meeskond Tell el-Amarnas  kuninganna Nofretete (ca 1360-1330 e. Kr.) imelise büsti. Käesoleva ajani ei ole selge, kuidas õnnestus Borhardtil see üks Vana-Egiptuse tsivilisatsiooni sümboleist Saksamaale välja kaubelda. Igatahes süüdistatakse teda ikka jätkuvalt altkäemaksu andmises kohalikele korruptantidele ning lausa varguses. Juba kahekümnendatel aastatel üritasid Egiptuse võimud riigi poolkoloniaalsest staatusest hoolimata, vahetada see imeline šedööver mitmete teiste väärtuslike  kunstiesemete vastu. 1930. aastal saksa kultuuripoliitikud isegi arutasid tehtud ettepanekut, kuid üldsuse raevukad protestid nurjasid võimaliku tehingu. Ka II maailmasõja järel püüti  Nofretet tagasi saada. Viimane tõsisem katse leidis aset 1956, kui Egiptuse president Gamal Abdel Nasser (1918-1970) pakkus vastukaubaks välimarssal Erwin Rommeli (1891-1944) marssalisaua.

Teatavasti avastas inglise arheoloog Howard Carter (1874-1939)  1922. aastal Kuningate orus ainsa praktiliselt puutumatuna säilinud vaarao, s.t. Tutanhamoni hauakambri. Vastavalt kehtivale traditsioonile pidi väljakaevamiste finantseerija, lord Carnarvon või tema lähisugulased (1866-1923) saama poole leidudest. Carteri  tungival pealekäimisel jäeti kõik hindamatud aarded õnneks Egiptusesse.

Puhta õigluse ja parima teadusliku uurimistöö huvides peaksid  kõik arheoloogilised leiud asuma päritolumaades. Teatavasti ei ole see aga kaugeltki nii ja ei saagi kunagi sajaprotsendiliselt olema. Egiptuse muinasteadus kasvas paljuski välja riskantsest aaretejahtimisest. Seega oli tähtsal kohal materiaalne huvi, teaduslaadne uudishimu või mõnikord ka teaduslik huvi ning  tihtipeale puhtmehelik edevus. Vastuoluline nähtus kui niisugune lõi aga eeldused süsteemseks teaduslikuks loometööks.

Ärgem siiski unustagem, et lugematu arv vanaegiptuse mälestusmärke asus sajandite jooksul kaitsetuna musulmanlikus ümbruskonnas (vaaraode aegadest on kanoonilises islami pärimuses tõesti väga vähe juttu) ning selle nii fastsineeriva kõrgkultuuri järjepidev akadeemiline retseptsioon algas Euroopast pärit õpetlaste vahendusel.

Egiptuse kultuuripärandi kaitse küsimus on kahjuks aktuaalne praegugi, nagu loo esimese osa alguses märgitud. Jutt on sahinatest, mis viitavad võimuloleva presidendi Hosni Mubaraki (s. 1928) pojale ning sellest, et konkreetsest haruldusest või isegi uunikumist huvitatud kliendile tuuakse ese lausa koju kätte diplomaatilise postiga...