Egüptoloogia teelahkmel
Kaasaegse Egiptuse massiline külastamine ei ole tingitud ainult päikese ja soojuse ihast meie niiskelt-külmas-pimedas sügis-talvisel perioodil. Siiski-siiski: pärispaljudele eestimaalastele (u. 25%) tähendab Niilusemaa ka teatud intellektuaalset väljakutset-seiklust. Teisalt suhtutakse meil inimestesse, kes professionaalsel tasemel üritavad mõtestada kunagisi tsivilisatsatsioone, kui kaastaundlik-heatahtlikku suhtumist väärivatesse veidrikesse.
Meeldivat kontrasti pakuvad aga mitmesugused rahvusvahelised konverentsid ja iga nelja aasta tagant toimuvad erialased maailmakongressid. Neist viimasel, 1976. aastast alates, kümnendal foorumil Rodosel, osales võrreldes mitme eelmise kokkutulekuga küll mõnevõrra vähem egüptolooge (ca 500), kuid igal juhul oli lohutav-kasulik suhelda niivõrd paljude kolleegidega kogu maailmast.
Uute võimalike arheoloogiliste leidude vallas ootas mind vägagi meeldiv üllatus: mitme juhtiva arheoloogi (näiteks Günther Dreyer) arvates ulatub perspektiivikate leiukohtade arv Egiptuses vähemalt kahesajani. Seega jagub tööd vähemalt lähimaks sajandiks. Viimase viieteistkümne aasta jooksul on näiteks tšehhi arheoloogiline ekspeditsioon avastanud Abusiris ühe preestri väga hästi säilinud hauakambri, ameerika egüptoloogid aga tõid Kuningate orus päevavalgele kuulsa Uue riigi vaarao Ramses II mitmekümne (sic!) poja paljukambrilise kollektiivhauakambri. Põnevaid leide tuleb juba lähiaastail veelgi.
Seega ei maksaks uute kunstiajalooliste leidude pärast muret tunda. Küll aga teeb mulle mõnevõrra tuska hoopis järgmine asjaolu: nimelt ei ole juba enam kui kuuekümne aasta jooksul avastatud uusi arvestatavaid religioossete või ilukirjanduslike tekstide fragmente. Nad ei ole muidugi niivõrd efektsed, kui hauakambritest või templialadelt leitud artefaktid, kuid just kirjavara võimaldanuks meile heita pilk vanade egiptlaste mõttemaailma sisse selle kogu mitmekesisuses. Kuid ärgem kaotagem lootust.
Käesoleval ajal seisavad Vana-Egiptuse kõrgkultuuri uurijate ees kohe mitmed vägagi tõsised väljakutsed. Kõigepealt on praegune Egiptuse Muinsusameti juht Zahi Hawass esitanud hiljuti mitmeid täiendavaid nõudmisi, mille kohaselt peaksid välisarheoloogid tegelema mitte ainult teaduslikult-põhjalike väljakaevamistega, vaid lisaks investeerima hiigelsummasid Egiptuse kunstiajalooliste mälestusmärkide konserveerimisse ning restaureerimisse (loomulikult jäävad kõik leiud Egiptusele). Enamikule ekspeditsioonidele käivad säärased nõudmised aga ilmselgelt üle jõu.
Kindlasti tulevad need nõudmised kriitilisele arutelule järgmisel, juba Kairos organiseeritaval maailmakongressil. Muide, kongressi kuluaarides liikus visalt kuuldus, mille kohaselt egiptlased tahavad edaspidi kõik erialased üleilmsed koosviibimised koondada eranditult endale. Eks tulevik näita.
Prantsuse kolleegid aga ütlesid mulle, et tegelikult ei huvitanud väike Rodose saar mitmeid väljapaistvaid nende egüptolooge. Seetõttu nad ei tulnudki. Kui oleks tahetud kogeda tõesti erakordset akadeemilist eksootikat, siis oleks võinud kogu ürituse korraldada hoopis Moskvas või Peterburis...
