Teised õpetavad mittetootvaid erialasid, nad õpetavad unistusi. Näiteks olen tüdinud molekulaarbioloogide jutust, et nad teevad uue vähiravimi, aga ei ole neil vähki ega ravimit. Samal ajal on meil tohutult alahinnatud inseneride tähtsust ja rolli ühiskonnas. Oleme lasknud ära minna elektroonikatööstusel, kuid toetame kümnete miljonite eurodega Estonian Airi, mis ei tooda midagi. Ravimitööstus, kodukeemiatööstus, mööblitööstus ja metallitööstus on Eestis alla käinud, aga just neid peaks toetama, sest nemad toodaks midagi, mida saab eksportida. Küsimus ei ole, kas allhankena või kuidagi teisiti, peaasi, et tootmine elavneks. Minu hinnangul on majandusministeerium väga halvasti töötanud ja toetuste jagamisel nurjunud. Ja nüüd ehitame veel kümnete miljonite eest rahvale muuseumi. Aga mida see muuseum toodab ja kes seda sinna Tartu linna taha vaatama läheb? Eesti rahvas ei ole nii kadunud, et ta vajaks täna sellistes mõõtmetes monumenti.

Aastaid tagasi osalesin koosolekul, kus Nokia esindajad tahtsid Eestisse luua ühe uurimus- ja arenduslaboratooriumi. Otsiti 200 spetsialisti, aga meie suutsime välja pakkuda 3 sobivat töötajat. Selgus, et selliseid elektroonikuid, kes tunneksid hästi nii tark- kui riistvara, Eestis praktiliselt ei ole ja neid ei tule täna juurde. Ameerika Ühendriikides on juba müügile tulnud esimesed tõelised kvantarvutid, mille hind on 10 miljonit dollarit. Kvantarvuti programmeerimine on aga sedavõrd keeruline, et seda ei oska täna ükski Eestis töötav programmeerija. Seega, viimane aeg seda õppida ja õpetada. Kokkuvõtteks, hakkame lõpuks ise midagi tootma ja õpetame inimestele seda, mis vastab maailmas toimuvatele muutustele.