Erutav ja ohutu
[-] Rokk ja Elvis Presley rahvusvaheline kuulsus aitasid Ameerika kultuuril levida üle maailma. Rock'n'roll'i kõrval tundus kõik euroopalik igava ja vanamoodsana." Rock'n'roll on tema käsitluses "rassimuusika" rhytm and blues'i kommertslik "ohutu" variant.
Osborne'i meelest oli massikultuuri võidukäik märk tsivilisatsiooni demokratiseerumisest. Natside liidrid olid armastanud "kõrgkultuuri" ning seda seeläbi sõjajärgse lääne ühiskonna silmis justkui diskrediteerinud.
See on kahtlemata üks kõige veidramaid süüdistusi, mida klassikalisele kultuurile esitatud, ning natside enamiku suhtes kahtlemata neid ülehindav, aga vahest pole suur kunst siiski mitte päris ohutu.
Hitleri noorpõlvesõber August Kubizek kirjutab, et arvestades noore Adolfi erilist andekust arhitektuuri alal, tulnuks ta ilma gümnaasiumitunnistuseta Viini kunstiakadeemiasse vastu võtta. Kahtlemata oleks see kõigile parem olnud. Õhtust õhtusse tardusid nälginud noorhärrad Viini Riigiooperi seisuplatsidele, et põleda Wagneri-vaimustusest, meenutab Kubizek. Hitleril arenes vaimustus suursugusest muusikast segatuna rahvaluule ja revolutsiooniromantikaga lausa psühhoosiks. Tema oleks südaöisel ja paduvihmasel Tallinna lauluväljakul vastu pidanud - seal kõlas ju "Palverändurite koor" Wagneri "Tannhäuserist" -, aga meie laulupeolised lasid suures enamikus sealt paraku jalga. Suur kunst ei väärinud nende meelest piisavalt kannatust. Igal juhul kinnitab Hitleri juhtum ambitsioonika muusika ohtlikkust. Jaan Kaplinski on näinud Hitleri tegemistes eeskätt kunstiprojekte.
Stalini biograaf Simon Sebag Montefiore kirjutab, et Stalin oleks võimete poolest võinud saada professionaalseks lauljaks ning nendib, et inimkonnale oleks see kindlasti kasulikum olnud.
Et Stalini muusikaharrastus (Šostakovitš kirjeldab oma mälestustes, kuidas Stalini sõna oli Nõukogude Liidu hümni konkursil määrav, ning ta jagas autoritele konkreetseid soovitusi) ega filmikunstijanu ei kompromiteerinud idablokis sugugi klassikalist kultuuri, püsis see üldrahvalikuna ja üldkasutuses hoopis kauem. Alles kakskümmend aastat tagasi, kui Eesti Ekspress alustas, tundus suur osa senisest kultuurist (ja eriti kultuurikäsitlusest) igava ja vanamoodsana - täpselt nagu moodsatele inimestele 1950ndail.
Tänavune suvi peegeldab mu meelest eriti hästi moodsa lõbusa kultuuritarbimise võitu vana ja tõsise üle. Ohtlik kultuur on andnud koha ohutule, maailmaparanduslik meelelahutuslikule.
Võtkem jälle või muusika. Käis Madonna, ja nagu arvustustest sai aimata, kinnitas ta veel kord teesi kommertsmuusika ohutusest - tegi täpselt neid trikke, mida temalt oodati, ütles wow ja kadus kui tuul Soome turvalisusse. See oli palju steriilsem, "ohutum" ja "moodsam" külaskäik kui Mick Jaggeri oma, kes ilmus ette teatamata Gloriasse ja uuris kelnerilt, kas Eesti on täiesti iseseisev riik. Tollal, enne NATO-päevi, oli see valus eksistentsiaalne küsimus. Viljandi folk on saanud enda kõrvale järjest kasvava Viru Folgi, et muusikajanuseid hulki võimalikult hästi rahuldada. Lev Tolstoi kirjutas jutustuse "Kreutzeri sonaat", milles ta käsitles muusika taganttõukavat mõju abielurikkumi sele, ning üldse arvas ta, et muusika tuleks oma tohutu mõju tõttu riigistada. Nüüd, kui abielurikkumises ei ole enam midagi halba, pole seda meeleolumuusikaski.
Huvitav tendents on suveteatrite seostumine autosõiduga sama möödapääsmatult kui kunagistes drive in-kinodes. Kui 1990ndail tehti vabaõhuteatrit Tallinna vanalinnas, siis nüüd tuleb paratamatult sõita Munamäele või Naissaarele või mõnda ajaloolisse hobupostijaama. Autota kultuurisõprade suhtes polegi see nii väga demokraatlik. Kultuurielamus peab tingimata seostuma sõiduga, vahel mitut roolitagust tundi tähendava kohavahetusega. Isegi kui etenduspaik on Tallinnas, nagu Noblessneri tehas, tuuakse inimesed kohale laevaga. Haapsalu "Seanahal" olid häpeningide põhielemendiks kavandatud saabumised - kes jahi, kes Bentleyga. Ühesõnaga - moes on rikas ja mobiilne kunstikeel.
Meinstriim-meelelahutuskultuur tähendab väljasõitu rohelusse, tegusa inimese "aktiivset" kultuuritarbimist. Sageli seostub see ka sportliku pingutusega, nagu Robotaanika Kaberneeme rannal. Üha haaravamaks muutub moderntants.
Seevastu on kirjalik kultuur - raamat -, mitte väljasõit, vaid reis vaimus, jäänud järjest väiksemaks (olgu või trükiarvude poolest) ning säilitanud ka teatud ohtlikkuse. Meenutagem või Maarja Kangro AK-järgset õhtuluuletust, milles sisalduv "hobusetüra" nii palju viha ja nördimust sünnitas. Jan Kaus kinnitas mulle, et temagi tekste on televisioon tsenseerinud. Ilmselt oodatakse luuletusest vanaaegse "kõrge" kultuuriideaali täitmist, kui teatrilaval võib elada välja täie rinnaga.
Demokraatlik kultuuriideaal on "erutav lõõgastus, mis jääks ohututesse piiridesse". Meie tänane kultuuripilt vastab hästi sellele definitsioonile. Tuleb ainult kaasa tunda Eduard Vildele, kes ei kuulnudki Rolling Stonesi ega biitleid. Inimkond, kes elas enne 1950ndaid, alates Platonist ja lõpetades Mait Metsanurgaga, pidi rock'n'roll'ita läbi ajama, kõnelemata pikkadest autosõitudest läbi suviste Eestimaa ööde, olgu teatritalust või rannapidudelt.
Kui nüüd talvel teatrid jälle tubades mängima hakkavad, panen teatrisse musta ülikonna ja valge särgi selga ning lipsu ette. Et irriteerida moodsa teatrikunsti demokraatlikku vaimu.
