Etniliselt korrektne Eesti valitsus
Vähem kui kuu aja eest esines õiguskantsler Indrek Teder avaldusega, et Eestis peaks inimeste ühendajaks olema kodakondsus, mitte eelkõige etniline eestlus.
Vene Kaasmaalaste Ühingu esimees Valeri Tšetvergov tervitas neid sõnu, kuid ütles, et on vaja rohkem tegusid. "Paarikümne aastaga on üles kasvanud terve põlvkond venelasi, kes on haritud ja valdavad eesti keelt, kuid siiani pole valitsuses näha ühtegi venelasest ministrit,” heitis Tšetvergov ette.
Süüdistusel on iva sees. Kolmandik Eesti elanikest on seni olnud valitsuses esindamata. „Kas me näeme Eesti omariiklust igikestvana, kui tõrjume sisuliselt eemale Eestis elavad ülejäänud rahvused?” püstitas õiguskantsler ajatu küsimuse.
Muidugi ei näe! Sellepärast paningi Eesti riigi igikestvusele õla alla, seades tasakaalu huvides kokku valitsuse, kus on a i n u l t venelastest (täpsemalt: venekeelsest keskkonnast pärit) ministrid.
Tehtud!
Kaitseminister – Aleksei Budõlin
Kogenud tatamihunt Budõlin ajas hirmu naha vahele loendamatutele vastastele kõigis maailma nurkades. Ja võib ministritoolil seda veelgi edukamalt teha. Tõenäoliselt tapaks isegi karu paljaste kätega, mitte autoga nagu praegune minister. Karu tapmine aga on Eesti kaitsestrateegia peaeesmärk.
Alekseil on ka vend, samuti kuulus džuudomaadleja Dmitri. Temast võiks saada kaitseväe ülemjuhataja. Peresuhte abil laabuks kahe jõustruktuuri koostöö nagu õlitatult.
Kõik 24. veebruari kaitseväe paraadid võiksid edaspidi lõppeda vendade demonstratsioonmatšiga. Kui võidab Aleksei, seotakse sealsamas Harjumäel Vabadussamba ühe ristiharu külge kuldne lint. Kui Dmitri, saab iga teenistuses olev kaitseväelane topelt viinanormi.
Kultuuriminister – Alina Karmazina
Näitleja elukutse on ministriametiks ettevalmistumisel isegi parem kui koorijuhi oma. Ta ei hakka liigselt dirigeerima ja ennast kehtestama, vaid arvestab ka partneritega. Oskab halva mängu juures head nägu teha. Või vastupidi, kui on vaja riigieelarvest raha juurde hankida.
Võimatu on selles ametis ette kujutada inimest, kellel poleks sidemeid meie kultuuri hälli Tartuga. Karmazina oli mitu aastat Vanemuise kandev draamajõud.
Häid vene rahvusest näitlejaid on meil rohkemgi. Aga Alinal on juba tükk aega kodu keset linna. Nii ei pea ta elukoha muutma, sest kultuuriministeerium asub samuti keset linna.
Sotsiaalminister – Nelli Kalikova
Siinkohal võib ainult retooriliselt küsida: kes siis veel? Kalikova on aastakümneid võidelnud AIDSihaigete parema kohtlemise ja abistamise eest. Ning nemad on kindlasti sotsiaalselt kõige põlatum ja ohustatum kontingent Eestis. Seda lihtsam on tal mõista teiste vanade, väetite või santide probleeme ning neid aidata.
Eriti soe tunne peaks Kalikova ministriks saamise korral valdama võrokesi, mulke ja setusid, sest ta on lõpetanud Londoni Hügieeni ja Troopilise Meditsiini Instituudi ning oskab Lõuna-Eesti kliimale spetsiifiliste tõbede ja muude hädade korral ruttu abi leida.
Justiitsminister – kokk Ženja
Pronksiööl fotosüüdistuse ohvriks langenud Ženjale tuleks ministeeriumi juhtimine määrata kohtu korras ühiskondlikult kasuliku tööna, mille eest palka ei maksta. Sellega hoitaks kokku riigi raha. Tema kriminaalhooldajaks võiks jääda senine minister Rein Lang, säilitades endise palga.
Ženjal pole kerge pärast Pronksiöö kaanepoisiks saamist tööd leida. Küllap võtab ta raskes ja vastutusrikkas ametis aru pähe ning edaspidi jätab hügieenivahendid ja krõpsud rahule ka kõige verisemate tänavalahingute ajal. Tore oleks!
Uus minister pakuks oma ettearvamatu käitumise tõttu lakkamatut huvi meediale. Missuguse supi jälle kokku keedab?
Keskkonnaminister – Aleksei Turovski
Nagu Kalikova nii ka Turovski puhul tekib küsimus, miks ta juba ammu selles ametis ei ole – sedavõrd enesestmõistetav on tema kandidatuur. Kuna Turovski oskab Eestis ainsana loomade keelt ehk zoosemiootikat, saaks ta neilt andmeid keskkonna seisundite muutuste kohta, mis inimsilmale ja isegi tundlikele aparaatidele märkamatuks jäävad. Kuna loomad on tunduvalt paremad ilmaennustajad kui inimesed, võiks ta tõsta ka ilmateadete kvaliteeti. Edaspidi võiksid televisioonis rumalat juttu ajavaid ilmatüdrukuid asendada jänesed ja rebased, keda Turovski tõlgiks.
Haridusminister – Aleksander Zukerman
Kauaaegse tuttava telenäona on Zukerman harinud nii kohalikku eesti- kui venekeelset kogukonda ning avardanud (aga ka ühendanud) nende maailmapilti, tutvustades rohkem kui 50 maailma maad. Muuseas käinud ka koolis geograafiat õpetamas.
„Subboteja” saatejuhina muudaks haridusminister Zukerman laupäeva taas koolipäevaks. See oleks lõputult venivas haridusreformis ometi üks kindel ja käegakatsutav uuendus.
Muidugi tuleb väärikas ametikoht leida ka Mihhail Vladislavlevile, kellega Zukerman juba 1996. aastast koos „Subbotejat” on teinud. Tema sobiks Tartu Ülikooli rektoriks.
Peaminister – Eduard Toman
Loomulikult ei saa valitsusse kuuluda eestlastele vastuvõetamatuid isikuid, sest see ajaks rahvussuhted veel pingelisemaks. Eriti kehtib see nõue peaministri kohta. Toman on tänu komöödiasarjale „Eestlane ja venelane” keskmise eestlase jaoks vaat et venelase stereotüübiks, sealhulgas koduseks ja positiivseks.
9. oktoobri Arteri esikaanel ütleb Toman: „Eestlasi ja venelasi seob ühine aeg ja ühine elu.” See on ülimalt kiiduväärne, eht peaministerlik mõte.
Ja olgem ausad: mõeldamatu oleks koostada mitte-eestlastest valitsus, mida ei juhi Keskerakonna liige.
Põllumajandusminister – Dmitri Klenski
Klenski armastab kogu aeg millegi kallal viriseda. Kord ei anta talle ajakirjanduses sõna, kord antakse ta ebaõiglaselt kohtu alla, kord ärritavad teda seksuaalvähemuste rongkäigud, kord on tänavail liiga palju kerjuseid. Ja ikka see alaline teema, et Eesti riik ahistab venelasi.
Ka põllumehed armastavad alatasa viriseda. Kord on neil põud, kord uputab, kord lööb välk laudatäie lehmi surnuks. Kord on kokkuostuhind liiga madal, kord ajavad vahendajad jaehinna liiga kõrgeks. Ja ikka see alaline teema, et Eesti riik ahistab põllumehi.
Klenski leiaks põllumeestega kohe ühise keele.
Majandus- ja kommunikatsiooniminister – Olga Kosmina
Tants on igale rahvale, igale inimesele mõistetav kommunikatsioonivahend, mis ei tunnista keelebarjääre. Isegi mesilased tantsivad (ja teevad seda puhtalt kommunikatsiooni, mitte esteetilise naudingu pärast).
Oponent võib nüüd kahjurõõmsalt muiata: kommunikatsiooni põhjendad küll ära, aga kuidas seostub neljakordne Eesti meister ladina-ameerika tantsudes majandusega?
Aga millal mesilased tantsivad? Siis kui nad on avastanud saagirikka korjepaiga ehk kui neil on majanduslikku edu. Nii et majandusel on tantsuga otsene ja tihe seos. Kelle suu matsub, selle jalg tatsub.
Välisminister – Anna Levandi
Iluuisutamine on populaarne ja telegeeniline ala. Eriti külmema kliimaga maades, mis millegipärast on ka majanduslikult arenenumad ja milledega meil on seepärast põhjust sõbralikumat välissuhtlust pidada.
Levandi oli naiste üksiksõidus MM-hõbe 1984 ja Euroopa kolmas koguni neljal aastal, mis on igati kaalukas pagas välismissioonidel üldsuse huvi tekitamiseks.
Lisaks on abiellumise kaudu Eestisse sattunud Anna üliedukas näide integreerumisest. Ta on mitte ainult ära õppinud eesti keele, vaid hoogsalt arendanud tervet spordiala ning pälvinud kõrgeid tunnustusi. Levandi välisministri kohal oleks hapu õun närimiseks kõigile pahatahtlikele, kes Eesti riigi lõimimisalast tööd kritiseerivad.
Rahandusminister – Viktor Levada
Levada üks elutöö on olnud Eesti klubijalgpalli arendamine. Aga jalgpall – see on puhas raha. Kõik käegakatsutav, inimesed kaasa arvatud, on selles ostetav ja müüdav. Roman Abramovitš ostis Chelsea 100 miljoni euro, Madridi Real Cristiano Ronaldo 80 miljoni naela ja Eesti luure Serbia väravavahi 55 miljoni krooni eest. Vähe sellest, ikka ja jälle ilmub teateid totalisaatori- ja ennustuspettustest ning kokkumängudest, mille käimapanevaks jõuks ikka raha. Nii teab Levada hästi, et rahaga saab teha mitte ainult head, vaid ka halba.
Üks nõuanne vastsele ministrile: nimetagu oma esindusklubi uuesti Maardu Levadiaks (nagu see esialgu oli). Algavad ju kõigi tähtsamate Euroopa jalgpallimaade klubipealinnad M-tähega: München, Madrid, Manchester, Milaano, Marseille, Moskva...
Siseminister – Pavel Loskutov
Kus iganes kord käest kipub, sinna jookseb Loskutov ja paneb pättidele päitsed pähe. Lõpututel maanteejooksudel ja treeningutel on Eesti kaart talle peensusteni pähe kulunud. Ministeeriumi kokkuhoid autode, nende kütuse, kindlustuse, garaažide ehitamise jms arvelt oleks märgatav. Eriti arvestatavaks muutub see siis kui Loskutovi eeskuju nakatab ka politseipatrulle (tuletõrjujatel oleks seda siiski kohatu järgida).
Uus minister karistaks eluaegse vabadusekaotusega kõiki koeri, kes tänaval möödujaid purevad. Nende hooletud omanikud hakkavad aga patte lunastama siseministri joogipunktides ööpäevaringselt joogitopse ja käsne pakkudes.
Regionaalminister – Mihhail Stalnuhhin
Juba Raimond Valgre laulis: „Võta naine kui võimalik Narvast!” Miks mitte ka regionaalminister? Pealegi: kui eeldada, et regionaalminister olgu mitte-eestlane ja mitte Tallinnast, siis kust teda veel otsida kui mitte sealt.
Stalnuhhin on olnud seitse aastat Narva linnavolikogu esimees ning kuigi kogus riigikogu valimistel kõvasti hääli, loobus mandaadist, et kodulinna edasi juhtida. Seega oma regiooni patrioot. Sündinud aga hoopis Tartus ja hariduse omandanud Tallinnas, mis tõestab, et mees omab piisavalt empaatiavõimet iga regiooni eripärasse sisseelamiseks.
