Ettepanek täisvääriliseks eluks
Mis kokku võttes võiks kõlada umbes järgmiselt, punkt-punktilt:
1. Kopulatsioon (mulle see s-tähega sõna ei meeldi) on hea ja tervislik.
2. Kuradi jama, kaitsevahenditeta võib saada haigusi.
3. Või lapsi.
4. Haigusi saab ravida
5. Lapse vastu ei aita miski peale abordi ja sellelgi on piirangud peal.
6. Laps keerab su elu täiesti peesse... tööl käia ei saa, karjääri teha ei saa, üleüldse on ilgelt vastik olla.
7. Abort on kah hästi kole asi, aga ikka parem kui laps.
8. Kasuta alati kaitsevahendeid, kui kopuleerid.
Umbes selline rõõmus argumentatsioon annab ennast välja lugeda, kui olla piisavalt kallutatud meelelaadiga. Ehk siis... nojah, mis ma ikka oma biograafiat, laste arvu, neisse ja ülepea maailma suhtumist üle korrutan. Meeldetuletuseks - ep ole mõni mees isegi mitte konservatiiv, vaid suisa relikt ja fossiilsetest eelarvamustest kubisev. No ei suuda te mulle niipea selgeks teha, et laps on suguhaigus, ei suuda... aga proovige edasi.
Kuid ma võin oletada, et ootamatult see õnnestus. Ja veendumus, et laps rikub elu, karjääri, suhteid, kopulatsioonivõimalusi jne, on tunginud läbi mõne mehe paksu pealuu. Mure, kuidas vältida seda õnnetust, et ups... vale värv rasedustestis... mis nüüd saab? on ka minu mure ja südameasi. Kuidas saavutada olukord, et kõik lapsed, kuni pole veel välja mõeldud lisaks kunstlikule viljastamisele ka kunstlikku, kehavälist rasedust, oleksid planeeritud. Nagu õiguslased ja asjatundjad näivad tahtvat. Mis on üksjagu raske. Väike on lootus, et nagu ühes idasaksa raamatus, laps nii ära planeeritakse, et tegemispäeval voodis spetsiaalne pesugi on. Kuufaaside, tsüklite arvestamisest rääkimata ja arvestusest, et sünnipäev nt Karl Marxiga samasse päeva langeks. Inimesed, kuradid, on ju hooletud ja peast pillapalla. Teevad, kui sotsiaaltöötajat kõrval pole, mis aga pähe tuleb.
Järelikult tuleks rakendada meetmeid. Toimivaid ja jätkusuutlikke meetmeid. Kuni veel pole täielikult katseklaasidega võimalik ja peab leppima kõhuga üheksaks kuuks. Tulgu see siis vähemalt tõesti soovitult ja planeeritult.
Mõtle ette, mõtle taha, ega muud ole, kui et juhuslike raseduste ja abortide lõplikuks vältimiseks tuleb elanikkonna suguvõimelised kihid steriliseerida. Naised ajutiselt, mehed... hmh, endal ju muret vähem, kui ei pea kogu aeg kartma, et. Kujutella vaid, pane nagu küülik, ei mingit muret, ei mingeid haiglasi unenägusid kakastest lappidest... kuni ei taha. Kiiritus peale kõigile ja korras. Täisvääriline elu ees terendamas, mille võib kõik pühendada eneseteostusele.
Nojah. aga, muidugi aga. See oleks ideaalne lahendus, kui mitte arvestada pisiasjaga, et me niimoodi kenasti välja kooleme. Vast oleks see liiga radikaalne lahendus. Või ka mitte, igal juhul ei tundu, et laiad elanikkonnakihid selleks valmis oleksid. Võiks ikka edasi rahvast mängida.
Milleks, tahad, ei taha, need lapsed tuleks mingi hetk ikkagi saada... üks või kaks...igaüks ise teab. Muidugi alles siis, kui ennast on teostatud, maailm nähtud, bla. Mistap tuleks kogu meessugu steriliseerida alles pärast seda, kui iga eksemplar on talletanud piisava koguse spermat pangas, kus seda siis hoitakse, kuni vaja läheb. Hetkeni, kui õnnelik paarike otsustab, et nüüd on nad piisavalt küpsed või juba repetanud selleks, et üks laps kah saada.
Pole mingit muret - minnakse panka, võetakse annus välja ja sisestatakse sinna, kuhu vaja. Ah, muidugi pärast seda, kui kanalid on uuesti lahti puhutud. Ja siis uukest üheksa, keisrilõige - et mitte midagi ära rikkuda - ja ongi käes. Planeeritud, soovitud, oodatud.
Ainuke mure, et kui mitu annust peaks mees sinna panka talletama? On ju ikkagi väike risk, et hoius rikneb või ei tulnud kvaliteetne või mis tahes. Pealegi ei kujuta keegi teismelisena eriti hästi ette, kui mitut last ta tahaks. Eriti poisid - noh, ega nad kujuta seda hiljem ka ette. Mõni ei taha üldse, mõni arvab, et kui peab tulema, tulgu siis. Ent steriliseerida tuleb kahtlemata noores eas, teismelisena. Muidu jõuavad alkohol ja sigaretid jaole. Elukogemus kah. Noh... löögu alustuseks igaüks... kümme? Igaks juhuks 20? Sada? Pole õrna aimugi, kuna teadmised ulatuvad ainult sinnani, et vist üks kahest miljonist sabaga poisist jõuab kohale. Pipetiga on küll vist kindlam. Ah, mina ei tea, väga teada ei tahagi.
Ja sinnamaani, selle otsuseni, võivad kõik julgelt rautada. Haigused on ravitavad ja nohu selle peamise suguhaiguse lapse kõrval, tundub. Kõik on jumala hästi, inimesed rahuldatud, rõõmsad, edasipüüdlikud, eneseteostusele orienteeritud. Hea uus ilm käes.
Sihuke tagasihoidlik ettepanek... vist suht leebe Jonathan Swifti oma kõrval, kes arvas, et Iirimaa ülerahvastatuse probleemi lahendus oleks hakata iiri lapsi ära sööma... küllap neil hea õrn liha on. Pime 18. sajand, mõistagi.
