Viimasel ajal ei möödu enam päevagi, kus mõni proua ei kirjeldaks ajalehe veergudel oma aastakümnete tagust kokkupuudet seksuaalse väärkohtlemisega. Kõik algas Harvey ­Weinsteinist ning hetkel on jõudnud järg ­Cristiano Ronaldoni.

Matthias Kalev on Eesti Ekspressi ajakirjanik.
On selge, et seksuaalne ärakasutamine on kohutav kogemus. Samuti on mõistetav, kui teinekord läheb selleks, et läbielatust kas või kümneid aastaid hiljem rääkida, vaja eeskujusid. Intervjueerisin suvel keskkooliealisi tüdrukuid, kelle ülemus oli neid tööl ahistanud. Läbielatust rääkimine oli neile kohutavalt raske.

Ometi tundub, et selleteemaliste uudiste väärtus hakkab devalveeruma. Väiksemate välismaa staaride ahistamisskandaalid ei ületa Eestis tihti enam uudiskünnistki: „Ah, mingid hullud feministid möllavad. Vaesed mehed tuleks rahule jätta! Mis sa torgid neid vanu asju?“

Usun, et selline hoiak on mingil määral põhjendatud. Naiste võrdsete õiguste eest seisev feminism on selle innukaimate viljelejate jaoks jõudnud faasi, kus ükskõik missugune naisterahva halvas valguses näitamine on hoobilt seksism. Treenimata silm ei suuda seda „halba valgust“ tihti märgatagi. Üha keerulisem on suhtuda tõsiselt feministlikesse algatustesse, sest osa feministe tegeleb naisi põhjendamatult ülistava ja mehi alandava propagandaga.

Kõik ei ole seksism!

Mõni nädal tagasi avaldas Ekspress Kirsti Vainküla loo „Eestit vapustanud tapmise tagamaad: Kõmmari elu viimased tunnid“. Selle sisu üle arutati hoogsalt ka mitmetes feministliku sisuga Facebooki-gruppides. Neis valitses konsensus: tegemist on naisi alandava artikliga ja Kirsti Vainküla on häbematu seksist, kes sellise kirjatükiga solvab kõiki maailma naisi. Siim Nestori ja minu püüdlused ­vihastele feministidele selgitada, et see polnud absoluutselt ei artikli sisu ega eesmärk, vihaseid feministe kahjuks ei veennud.

Kui sa julged öelda, et mõni naine on midagi halvasti teinud või veel hullem, et naised ja mehed on erinevad, oled mingisuguse seltskonna jaoks hoobilt seksist.

Umbes kuu aega tagasi tulid ilmsiks Ameerika matemaatiku Theodore P. Hilli raskused „valel“ teemal tehtud teadustöö publitseerimisega. Tema õnnetuseks toetas uuringus ilmsiks tulnu sugudevahelise variatsiooni hüpoteesi, mis lihtsustatult väidab, et meeste seas on rohkem nii geeniusi kui ka idioote, kuna naised on intelligentsuselt enamasti keskmised. Vaatamata sellele, et teaduslike argumentide osas tema tööle etteheiteid ei tehtud, keeldusid selle avaldamisest mitme aasta jooksul paljud väljaanded kogu maailmas. Põhjus oli väga lihtne: kõik kartsid radikaalfeministide vihalaviini, millega väljaanne artiklit avaldades kokku peaks puutuma.

Selliseid näiteid on veel tohutult. Kõikjalt kumab läbi üks ja sama muster: kui sa julged öelda, et mõni naine on midagi halvasti teinud või veel hullem, et naised ja mehed on erinevad, oled sa teatud seltskonna jaoks kohe seksist.

Ühiskond väärtustab meeste kaasasündinud omadusi naiste omadest enam

Tegelikult on feministidel õigus. Mehed ja naised ei ole ühiskonnas võrdselt väärtustatud. Keskmine Eesti naine teenib keskmisest mehest koguni 28 protsenti vähem. Kuid ka sellel on põhjus. Mehed ja naised ei ole samasugused. See on fakt, mida isegi laste sooneutraalne kasvamine ei suuda muuta. Naistele meeldivad teatud tegevused rohkem kui meestele, ja vastupidi. Mitut naissoost kopajuhti sa oled näinud? Või meessoost arstiõde? Sugude võrdsuse paradoksi nime kandev ülemaailmne fenomen kirjeldab, et sugudepõhiste eelistuste tendents ei kao ka sugude võrdsustumise käigus. Maailma võrdseimas riigis Norras on aastakümneid üritatud riiklikul tasemel sellest paradoksist jagu saada. Tulemus on praktiliselt null. Naised automehaanikuks ega mehed ämmaemandaks hakata ei taha.

Bioloogiaga võidelda pole mõtet

Cambridge’i ülikooli teadlased korraldasid uuringu, mille käigus mõõdeti veel sündimata laste hormoontaset. Selgus, et suurema testosterooni hulgaga lapsed (poisslastel on keskmiselt testosterooni umbes kaks korda enam) näitasid edasises elus üles vähem empaatiat, olid kehvemad teiste inimeste emotsioonide äratundmises ja maailma võõraste silmade läbi tunnetamises. Tõenäoliselt selgitab see muu hulgas, miks palju suurem osa meestest eelistab konservatiivseid parteisid ja näitab üles vähem sallivust. Sarnaste tulemustega uuringuid on veel palju.

Ajalooliselt on hinnatumaks kujunenud tööd, mille saamiseks on meestel bioloogiline eelis.

Kõrgema testosteroonitaseme teine pool on aga suurenenud huvi igasuguste objektide vastu. Juba ühe päeva vanused poisslapsed eelis­tavad vaadata pigem esemeid kui inimesi. Sellist suundumust on märga­ta ka kõrge testosteroonitasemega tüdrukute seas. Keskmise hormonaaltasakaaluga tüdrukud eelistavad pigem vaadelda nägusid kui asju. Ühel hetkel muutub poiste huvi objektide vastu huviks süsteemide vastu. Tüdrukud armastavad aga endiselt inimesi ja on paremad suhtlejad.

Feminismi idee on üllas, aga teostus nagu ikka

Siinkohal lähevadki feministidel asjad natuke segamini. Probleem pole mitte, kuidas naisi alaväärtustatakse põhjusel, et nende seast ei sirgu meestega võrdses koguses tippjuhte. Uba peitub hoopis selles, et ajalooliselt on hinnatumaks kujunenud tööd, mille saamiseks on meestel bioloogiline eelis. Et mehed ja naised saaksid olla võrdsed, tuleb esmalt tunnistada, et nad on erinevad. Praktiliselt võimatu on kasvatada mehest lasteaednikku. Enamikul meestel lihtsalt puuduvad selleks sünnipäraselt sobivad isikuomadused. Täpselt samamoodi on ebatõenäoline, et naiste seast kasvaks välja meestega samal hulgal turvatöötajaid või tippjuhte. Keskmise naise kaasasündinud isikuomadused lihtsalt ei soosi nende ametite pidamist. Muidugi on ka palju erandeid ehk naisi, kes sobivad traditsioonilises mõttes „mehistesse“ ametitesse kui valatult.

Ühiskonna võrdsustamiseks ei ole tarvis mitte naisi meestele sobi­vamatele ametikohtadele suruda, vaid hakata „mehiste ­ametitega“ võrdselt väärtustama ametikohti, kus on head nimelt naised. Naine ei pea eduka karjääri nimel inseneriks hakkama. Aga kui ta seda tahab, peavad selleks olema kõik võimalused. Ja ühiskond peab teda samaväärselt hindama ka siis, kui ta otsustab saada lapsehoidjaks. Erinevalt bioloogilistest eelsoodumustest on eri ametite ebavõrdne väärtustamine selgelt sotsiaalsete põhjustega. Pole mingit põhjust, miks lasteaiakasvataja peaks olema kehvemini tasustatud kui ehitusbrigaadi juht. Vähesed mehed oleksid rahul olukorraga, kus ühiskonnas oleksid soosingus „naiselikud“ töökohad ja eduka karjääri nimel tuleks minna tööle näiteks küünetehnikuks.

Radikaalfeministide käitumine rõõmustaks Marxi

Maailmas valitseb olukord, kus naised tunnevad õigustatult, et nad on alla surutud. Ent selle asemel, et otsida lahendust sugude võrdsustamiseks, on mõned radikaalsemad asunud sõtta kõige vastu, mida meessugu esindab.

Suuremast osast meestest ei saa iialgi naisi. Seetõttu on vale oodata meestelt naise kombel käitumist. Mehed jäävadki nendeks testosteroonipundardeks, kes bioloogiliselt lihtsalt ei oska naistega võrdselt inimeste emotsioone lugeda ega maailma teiste silme läbi näha. Mõningate konfliktide teke on paratamatu.

On mõttetu loota, et naised muutuvad järsku riskialdisteks karjajuhtideks. Samuti pole tõenäoline, et mehed naistega sarnaselt emotsioone ja inimsuhtlust hindama õpiksid. Lihtsalt mõlema sugupoole oskusi tuleb väärtustada võrdselt.

Normaalne on see, kui ühiskonnas käib diskussioon seksuaalvägivalla vähendamiseks. Kuid oodata inimestelt pidevalt käitumist, milleks nad loodud pole, ning kritiseerida neid ka kõige väiksemate üleastumiste eest tundub lihtsalt vale. Normaalne mees vaatabki naist vahel „sellise“ pilguga ja ka käe õlale­panemine ei peaks ilmtingimata olema ahistamine.