Kuni ma lõpuks nägin "Sügisballi"...

Filmitegijad kirjutavad paljulubavalt, kuidas "Sügisball" räägib kuuest üksteisega riivamisi kokku puutuvast magalaelanikust, keda kõiki ühendab üksindusetunne". Et "Sügisball" jutustab inimeste eraldatusest ja võimetusest teisteni jõuda. Samas leiduvat seal muigeid ja absurdi ning mõni vastavalt häälestunud vaataja võib isegi laginal naerda saada.

Loen seda kirjeldust pärast filmi esma- ja ka teistkordset vaatamist mitu korda. Mulle näib, et juttu on mõnest teisest filmist. Igatahes mitte "Sügisballist".

Kiidetud film algab ühe meespeategelase, "kirjanik Mati", vägistamiskatsega. Kõigepealt oma elukaaslast Jaanat (kellel pole nime ees ametitiitlit, nagu mitte ühelgi teisel naistegelasel filmis ega filmiümbrisel) vastu naise tahtmist suudelda üritades ja siis teda kägistama hakates. Naine palub kähisedes: "Lõpeta ära!", aga Mati tõukab naise põrandale pikali, kägistab teda edasi, samal ajal naise sukkpükse maha rebides. Vägistamiskatse. Naisevastane vägivald lähisuhtes.

Päev hiljem ütleb ta Jaanale (miks üldse läheb Jaana kohtuma mehega, kes tema kallal vägivalda tarvitas, ja mitte otse politseisse? Sellepärast, et ka naised arvavad tihti, et mehe vägivald nende kallal on "normaalne") tühja restorani laua taga veel valussarkastiliselt: "Ma annan sulle kõik andeks!". "Kirjanik Mati" joob päevi-öid ja kui jõuab lõpuks „Miraaži", arvab ta endal olevat õiguse istuda üksinda õhtut nautiva naise lauda (sest mida teeb üks üksinda istuv naine muud, kui ootab ühe juua täis mehe seltsi, eks ole?). Mati käib naisele peale, et too jooks shampust, üritab teda katsuda, ahistab seksuaalselt. Naine läheb minema aga "kirjanik Mati" jookseb talle järele, tungib naise autosse ja hakkab seal naist suudlema, rindu katsuma. Naine palub, et Mati lõpetaks, aga mehel vahet pole, tema tahab ja teeb. Järjekordne vägistamiskatse. Lõpuks õnneks pääseb naine vägivallatseja küüsist.

Kuidas kirjeldavad filmitegijad selle tegelase liini? "Noor kirjanik Mati luurab eksnaise akende taga ja läheneb uutele naistele, kuid tulutult". Läheneb uutele naistele? Tegemist on naiste peal vägivallatsejaga, kes ahistab neid seksuaalselt, arvab, et tal on õigus neid kägistada, käperdada, ahistada, seksuaalselt ära kasutada.

Järgmine peategelane on üksinda tütart kasvatav Laura, kes on ainuke naistegelastest, kellel on filmis näha ka töökoht, kuid sellegipoolest ei tutvustata teda „õmbleja Laurana" vaid lihtsalt Laurana. Tema paadialusest mees pommitab teda telefonikõnedega. Ahistamine. Vana telekaparandaja täheldab, et Laura elab üksi ja pakub talle sealsamas „abi täiskasvanu vajaduste rahuldamiseks". Järjekordne seksuaalne ahistamine võhivõõra telekaparandja poolt naise enda nelja kodu seina vahel.

Kord töölt tulles on paadialusest mees naisel väravas vastas sõimates Laurat litsiks ja ähvardades teda ära tappa. Laura põgeneb ja teda surmani ähvardanud mees jookseb talle järele. Ka ähvardamine on naiste vastane vägivald! Mööda tühermaad koju minnes peatub auto, et Laura jalavaeva vähendada. Ah ei, vabandust, auto hoopis keerab korraks teelt kõrvale - mul käib vaatajana hirmuvõpatus kõhuõõnest läbi! -, et küsida, kas Laura ei tahaks teda suudelda. Jumal küll, miks ta peaks tahtma? Sest ta on „kurb ja üksik naine"? Järjekordne seksuaalne ahistamine.

Filmitegijad selgitavad seda tegevusliini nõnda: „Üksikema Laura vaatab telekast „Ogalinde" ja tõrjub meeste lähenemiskatseid, kuna ei suuda neid usaldada". Tõrjub lähenemiskatseid? Need pole lähenemiskatsed, need on seksuaalse ahistamise juhtumid, mida filmis naisena jälgides käib vastikustunne ja hirmuvõbin üle selja. Hirm ja vastikustunne on üldse seda filmi vaadates pidev aga mitte üksinduse ees vaid soovimatu, pealesunnitud, alati seksuaalse alatooniga ahistamise ees, mida naisena tuleb sul pidevalt taluda. Ja kui ei talu, siis sõimatakse sind litsiks, kägistatakse, vägistakse ja/või ähvardatakse surmani.

Laura tütrele, pisikesele Lottele, pakub soomlasest meestejuuksur saia, käib teda lasteaia võre tagant tervitamas, meelitamas ja lõpuks viib ta tüdruku oma koju ära, et seal toimunut (mida me täpselt ei näe ega tea, kuid võime aimata) meenutades filmi lõpus naerdes voodile kukkuda.

Filmitegijad kirjeldavad seda liini "üksluise eluga vanapoiss-meestejuuksur August Kask kiindub väikesesse tüdrukusse, tollele lähenedes aga süüdistatakse teda pedofiilias". Vaene juuksur, keda imelikul kombel süüdistatakse pedofiilias? Issand, tegemist o n pedofiiliga, kes viib alaealise enda juurde koju! Ei tea, milleks? Et pisitüdrukuga oma kodus "lähedaseks sõbraks" saada?

Psüühiline vägivald on täies "hiilguses" olemas Maureri ja Ulvi suhtes. "Miraažis" aset leiduv solvang kleidi ja rindade väiksuse kohta ning naisele käratatud "Ole vait!" suudab Ulvi nutma ajada, kuid siis ta andestab Maurerile (huulilt tõuseb järjekordne "miks küll?"). Ka Maureri hommikune "aus ülestunnistus" käib praktiliselt ainult Ulvi välimuse kohta (väikesed rinnad, kuiv nahk, külmad silmad, "olen tüdinenud sinu naiselikkusest"). Ent Ulvi solvab meest nii ilukirjanduslikult (võrdlus Bergmani tegelasega, "jumala vaikimise käes kaeblev mehike siplemas oma isiklikus must-valges maailmas"), et Maurer isegi ei solvu. Ja lause: "Mis mees sa oled? Ainult puhtad pinnad ja eneseimetlus" näitab, et kõik Ulvi torked käivad mehe töö kohta, aga ei anna torgete mõõtu välja (ei saa unustada, et nii aluseks võetud novelli autor kui ka režissöör on mehed nähes maailma meeste silmadega ja arvates, et nii umbes võiks too naine oma meest solvata). Stereotüüpide tipp: naine/naiselikkus võrdub välimus, ilu, pisarad ja mees/mehelikkus võrdub karjäär, raha, edukus...

Millest räägib „Sügisball" tegelikult? Ah ütlete, et film räägib üksindustundest, eraldatusest ja võimetusest teisteni jõuda? Minu meelest räägib see naiste vastase seksuaalse, psüühilise ja füüsilise vägivalla "normaalsusest" meie ühiskonnas, meie kultuuriruumis. Naljakas ei ole, absurdi ka ei näe. Õudne on hoopis. Sest selline ongi paljude naiste elu: pidev hirmude, ohtude jada saada-olla seksuaalselt ära kasutatud,  ahistajate küüsis kodus, restoranis ja tänaval.

Mitte keegi kriitikutest -- ei naised ega mehed, ei Eestis ega mujal -- märganud, ei toonud seda kõike eraldi välja, nagu see poleks seda väärt. Kuidas ei ole? Siin filmis vägivallatsetakse naiste kallal pidevalt nii füüsiliselt, seksuaalselt kui ka psüühiliselt ja mitte keegi ei maini seda! Kas see tõesti on siis "normaalne" ühe 21. sajandi kunstiteoses? Veiko Õunpuu kirjutas selle kõik filmi sisse, aga muidugi mitte teadlikult. Ta ei tahtnud naiste pea kohal hõljuva vägivalla peale kaevata vaid see on filmis sees, sest "selline ongi elu, inimesed, suhted".

Klassikaks kuulutatud "Sügisballi" räägib vastu tahtmist naiste peal vägivallatsejatest, sellest pidevast ohtudest, ahistajates ja ähvardustest pungil täis maailmast, kus naised iga päev elama, olema, mõtlema, tundma ja töötama peavad. Kõigi teist jaoks on ta vist rääkinud muust. Enam ei ole mul tegijate edu üle hea meel ega uhke tunne. Hoopis õudne on.

P.S. Eestis kannatab aastas seksuaalse, füüsilise ja/või psüühilise vägivalla all üle 100 000 naise (ja siia pole arvestatud neid, kes vägivallatseja peale ei kaeba!). Iga päev kannatab Eestis koduvägivalla all üle 320 naise ja naiste vastase vägivalla tõttu lähisuhetes hukkub Eestis kõige rohkem naisi terves Euroopas.