Grete Arro: Bling või Bullerby – Kalaranna arengusuunad

Geopoliitilise olukorra taustal tundub marginaalsevõitu rääkida Tallinna randade nii- või naapidi arendamisest, teisisõnu, heaolu ja linnaruumi seostest. Samas, indiviidi heaolu võiks olla universaalne teema, sõltumata probleemi ulatusest ja selle üle otsustajate marssalikepikese pikkusest.

Tallinna retoorika ja tegevus avaliku ruumi planeerimisel tundub vastuoluline. Linna üks ajalooliselt märgilisemaid elemente – mereäär – on paslik koht, kus näidata oma arusaamu inimsõbralikust ruumist. Näiteks südalinnalähedases Kalarannas (https://www.telliskiviselts.info/linnaruum/kuum-linnaruum), kus kasvavad puud-põõsad ja talla all krudiseb liiv. Seda ala kasutavad inimesed sportimiseks, jalutamiseks, merele vahtimiseks, lastega mängimiseks, veini joomiseks, kalastamiseks, joogaks ja ühisüritusteks. Ent detailplaneeringu põhjal võib tuleviku-Kalarand muutuda sisuliselt korteriomanike erarannaks, kus looduslik rannajoon asendub kaiga.

Ma ei vastandu arendajale, vaid tahan aru saada, millistest teadmistest ruumi ja käitumise seoste kohta juhindub see raamistik, mille sees arendaja arendab. Ja milliseid käitumisi – näiteks inimeste õues- või toasolemist – planeeringuga toetada püütakse.